Arvatavasti olen ma juba kõige igavama blogipidaja tiitli auga välja teeninud. :D Kuid jah, aeg läheb nii kiiresti ja kui lõpuks maha istud ja tahad oma mõningased mõtted ja tegemised vaikselt kirja panna, avastad jälle, et nädalake on juba möödunud. Jube.
Üritan nüüd täie hooga tööl käia, kuna juuni möödus ju suhteliselt leboseisundis. Otsustasin kahe töökoha kasuks – Five Guys ja Pink Noodle. Mõlemad asuvad Hillcrestis, meie rajoonist kahe bussiga umbes 40 minta tee. Tegemist on siis geide linnaosaga, mu töökaaslase sõnul kogu lääneranniku suurimaga. Nii et mu igapäevased kliendid on enamasti päris värvikad persoonid. Selline vabameelsus siin on mu jaoks päris esmakordne kogemus, Eestis naljalt neid ikka nii ei kohta. Nädalavahetusel pidasid nad kõik täies hoos melukat geiparaadi. Kuna ma ise viibisin tööl, siis ma otseselt paraadi vaatamas ei käinud, nii palju nägin kui ühest töökohast teise joostes näha sain. Oleks muidugi tahtnud kõik need veidrad kostüümid ja veel veidramad inimesed pildile jäädvustada, kuid kahjuks oli nii kiire. Loodan siis järgmise paraadi peale! Kuid see eest sain teenindada ingli tiibadega, üleni siniseks või vikerkaarevärviliseks värvitud stringides geipoisse, kes kogu linna peal ringi lippasid ja endale kusagilt paar Martiinit vahepeal soetada soovisid. Seega päris koomilised tööpäevad olid.
Natuke ka tööst. Mõlemad kohad asuvad väga lähestikku, lausa ühel tänaval. Nii et kui mul üks vahetus lõpeb, jõuan juba paari minutiga teise kohta tööle. Asukoha poolest täielik vedamine! Kuigi ma siin alguses olin FiveGuysi töötempost ja sealsest sa-pead-kõigega-hakkama-saama nõudlusest pisut hirmul, siis tuleb välja, et pärast mõningast harjutamist polegi midagi hullu, kõik on õpitav ning nüüdseks olen valmis isegi meeleldi cashieri rollis olema! Jätsingi vist selle koha esmalt alles sealsete töötajate pärast, kuna mul pole siiamaani veel üheski kohas nii lahedaid ülemusi ja töökaaslasi olnud. Vägagi kahju oleks olnud neist loobuda. Ja kokkuvõttes tuli välja, et töögi pole mitte midagi hullu, niiet lõpp hea kõik hea! Tundub, et meid kolme eestlannat suure ameeriklaste pundi keskel päris hoitakse ka. Heiket peeti juba kõige paremaks burksimeistriks ning mullegi öeldi üks õhtu, et arvatavasti saan kõigi ette antud ülesannetega ise hakkama ning seega saaks need, kes korralikult tööd ei tee ja pidevalt uimas seisundis ringi liiguvad, koju saata. Mis tähendas mulle rohkem töötunde ja ilmselgelt olin nõus. Ning kui 1 õhtu ühe manageriga vestlesime sel teemal, et varsti peavad nad osad inimesed vallandama, kuna nad palkasid alguses põhimõtselt pooled varuga, tuli välja, et me kolm selle pärast muretsema ei pea … „Everybody loves you!“ olid ta viimased sõnad! Nii armas! :)
Teine valik oli Pink Noodle, Tai restoran. Kuigi mu esialgsed teadmised Tai köögist olid suhteliselt nullilähedased, siis olen nüüdseks oma ettekandja rollis sealse köögi, söögi ja inimestega päris lähedaseks saanud. Ning enda jaoks avastanud, et kõik nende pulgatoidud on lihtsalt ülihead! Pärast nelja seal oldud päeva teatas mu ülemus, et soovib mind järgmisest kuust ka oma teise restorani vahepeal saatma hakata, kuna sealne resto on oma klientuuri poolest veel kiirem ning nii saaksin ühe vahetusega palju rohkem teenida. Eks näis, kuna kõik see eeldab, et ma oleksin juba selleks ajaks piisavalt küps ja enesekindel teenindaja ning lisaks oskaksin kõiki jooke ja kokteile ka ise meisterdada, aga see on veel hetkel mu jaoks omaette level ning nõuab aega ja kogemust. Aga siiski lahe! Igatahes üritan siin siis edasi pingutada ning kui võimaluse saan, siis augustis sealgi ennast proovile panna. Vahepeal on ainult jube kahju mõelda, et suvi on ju nii lühike ja juba varsti tuleb kõige sellega, millega ma praegu tegelen hüvasti jätta. Kuid enne tuleb kogu oma suvest maksimum võtta!
Peatse kohutmiseni!
Merka
Wednesday, July 20, 2011
Tuesday, July 12, 2011
4 tööd 1 pea
Viimased päevad on mul päris asjalikult möödunud. Nimelt sain eelmisel nädalal tööle veel ühte cateringi firmasse, kes mind juba eelneval laupäeval ja pühapäeval endale appi ootas. Meil on siin ühel suurel Sports Arena väljakul iga nädalavahetus suuuuur laat ning nii ma siis müüsin seal jääjooke ja popkorni. Päris tore töö oli, mõlemad päevad olid käed-jalad tegemist täis ning aeg läks maru kiirelt. Kuigi mul on alati totaalne hirm igasuguste kassaaparaatide ja üleüldse rahaga majandamise osas, siis kokkuvõttes polnudki väga hull - veits harjutamist ja juba võtsin ise tellimusi vastu ja meisterdasin jooke. Esimese päeva lõpuks sain oma managerilt juba kiita ka ning mainis, et sain kenasti hakkama. Praeguse seisuga olen oodatud ka järgnevatel nädalavahetustel sinna nädalavahetusteks tööle. Sain kõvasti popkorni süüa ja pärast tööpäevasid veel kuhjaga koju kaasagi. Nii et pühapäeva õhtuks oli juba endal karamelli popkorni tunne.
Siis täna käisime Ave ja Heikega oma esimsel treeningpäeval Five Guysis, mida ma ka üleeelmises postituses mainisin. Kogu toidukoha tiim on lihtsalt supper! Kogu tohutu positiivsus ja rõõmsameelsus, millega sealsed inimesed töötavad, on midagi, mida sooviks, et kõik eestlased ameeriklastelt saaksid kunagi õppida! Kõik astuvad hommikul tööle särades, naeratades ja hea tujuga, kuna neile lihtsalt meeldib see, mida nad teevad. Pärast mõningast sissejuhatavat tutvustus jaotati meid gruppidesse ning 3 korda võib arvata kuhu mina sain – CASHIER! Mõtlesin vist sada korda järjest, et jälle see jube kassaaparaat, lootsin, et saan ikka kohe burgereid meisterdama, nagu teised, aga eiii! Ning seekord ei olnud see mingi lihtne variant. Erinevad burgerid, hot dogi’d ja friikartulid ning siis veel kõik need lisad, mida nad oma burgeri vahele tahavad, sisse toksida ja seda kõike teha KIIRELT, KIIRELT, KIIRELT! Mõistagi ei toimeta ma veel nii kiirelt, kui mu kõrval olevad ameerika neiud ning oma esimeses rollimängus, kus manager mulle kapriisset klienti mängis, ma väga millegagi hiilata veel ei suutnud. Pean veel enne korralikult kogu menüü detailselt pähe õppima ja siis hakkama sellel aparaadil vaikselt orienteeruma – kus mis asub. Lõpuks seletati meile kogu burgeri valmimisprotsess ja tehnika koos valmistamisega otsast lõpuni ära. Võib-olla tundub, et mis see nüüd siis ära ei ole, vorpida mõned burgerid kokku. Kuid kuna kogu tegevus toimub tiimi tööna ja kindla süsteemina - keegi ei valmista ühtegi burgerit ise otsast lõpuni valmis, vaid üks valmistab saiad, teine pihvid, kolmas paneb lisad vahele neljas pakib jne. Ning kui keegi midagi valesti ütleb/teeb on kogu asi metsas – seega pole ükski väike eksimus lubatud. Päev lõppes sellega, et kõik said tellida endale meelepärase söögi, mille valmistas meie manageride tiim. Nii me seal siis kõik ahhetasime, kuidas kusagil 30 hiiglaslikku burgerit ja tohutul hulgal friikartuleid lihtsalt 15 mintaga meie silme ees valmisid. Kui ma kogu seda ulmelist rabelemist selle kiirtoidu ümber nägin, mõtlesin küll, et võib-olla see koht pole päris minu jaoks...kuid siiski enne, kui millestki ära ütlen, tahan veel mõned päevad proovivad ja mõelda/seedida kogu asja. Sest tegelikult, nagu ma ka mainisin, mulle tõsiselt meeldivad sealsed inimesed, nende tohutu positiivsus ja üleüldse kogu selle toidukoha energia. Kuid siiski kogu see kiirus, millega nad toimetavad oli esialgu veidike hirmutav. Ja muidugi see, et sa pead KÕIGI tööülesannetega toime tulema – alates kassapidajast ja kogu menüü valmistamisest kuni vetsude koristamiseni välja. Ühesõnaga kõik teevad kõike ja pole asja, millega sa seal hakkama ei peaks saama! Seega pole ma veel lõpliku otsust teinud, kas jääda või mitte … sest nüüd jõuan ma selle kohani, et sain täna veel ühe pakkumise. Nimelt enne seda, kui oma treeningpäevale jõudsin, käisin ühest restoranist läbi, kes mulle taaskord kunagi lootust oli andnud. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on, lähen ikka tagasi ja proovin ikka uuesti, nagu ma siiamaani ikka järjepidevalt püüdnud olen. Manager mäletas mind päris selgelt. Pärast mõningast vestlust ütles, et soovib mind juba kolmapäevast proovipäevale. Seal peaksin olema ettekandja, mis tegelikult on mulle palju meelepärasem ja tuttavam töö. Lubasin kohale minna. Nii ma nüüd siin siis olen, kogu päev pisut segaduses olnud, et milline koht peaks mulle kõige sobivam olema – milline võtta või jätta. Või proovida kõigis korraga hakkama saada, kuna kõik kohad on siiski part-time tööd, seega peaks andma graafikuid sobitada?! Arvatavasti jõuan ma selgusele kolmapäevaks, kui olen mõlemas kohas ära katsetanud….
Naljakas … kas tõesti pärast neid tohutuid äraütlemisi ja tule-mõne-aja-pärast-tagasi-äkki-meil-on-siis-sind-vaja on lõpuks MINU kord valida?!
Siis täna käisime Ave ja Heikega oma esimsel treeningpäeval Five Guysis, mida ma ka üleeelmises postituses mainisin. Kogu toidukoha tiim on lihtsalt supper! Kogu tohutu positiivsus ja rõõmsameelsus, millega sealsed inimesed töötavad, on midagi, mida sooviks, et kõik eestlased ameeriklastelt saaksid kunagi õppida! Kõik astuvad hommikul tööle särades, naeratades ja hea tujuga, kuna neile lihtsalt meeldib see, mida nad teevad. Pärast mõningast sissejuhatavat tutvustus jaotati meid gruppidesse ning 3 korda võib arvata kuhu mina sain – CASHIER! Mõtlesin vist sada korda järjest, et jälle see jube kassaaparaat, lootsin, et saan ikka kohe burgereid meisterdama, nagu teised, aga eiii! Ning seekord ei olnud see mingi lihtne variant. Erinevad burgerid, hot dogi’d ja friikartulid ning siis veel kõik need lisad, mida nad oma burgeri vahele tahavad, sisse toksida ja seda kõike teha KIIRELT, KIIRELT, KIIRELT! Mõistagi ei toimeta ma veel nii kiirelt, kui mu kõrval olevad ameerika neiud ning oma esimeses rollimängus, kus manager mulle kapriisset klienti mängis, ma väga millegagi hiilata veel ei suutnud. Pean veel enne korralikult kogu menüü detailselt pähe õppima ja siis hakkama sellel aparaadil vaikselt orienteeruma – kus mis asub. Lõpuks seletati meile kogu burgeri valmimisprotsess ja tehnika koos valmistamisega otsast lõpuni ära. Võib-olla tundub, et mis see nüüd siis ära ei ole, vorpida mõned burgerid kokku. Kuid kuna kogu tegevus toimub tiimi tööna ja kindla süsteemina - keegi ei valmista ühtegi burgerit ise otsast lõpuni valmis, vaid üks valmistab saiad, teine pihvid, kolmas paneb lisad vahele neljas pakib jne. Ning kui keegi midagi valesti ütleb/teeb on kogu asi metsas – seega pole ükski väike eksimus lubatud. Päev lõppes sellega, et kõik said tellida endale meelepärase söögi, mille valmistas meie manageride tiim. Nii me seal siis kõik ahhetasime, kuidas kusagil 30 hiiglaslikku burgerit ja tohutul hulgal friikartuleid lihtsalt 15 mintaga meie silme ees valmisid. Kui ma kogu seda ulmelist rabelemist selle kiirtoidu ümber nägin, mõtlesin küll, et võib-olla see koht pole päris minu jaoks...kuid siiski enne, kui millestki ära ütlen, tahan veel mõned päevad proovivad ja mõelda/seedida kogu asja. Sest tegelikult, nagu ma ka mainisin, mulle tõsiselt meeldivad sealsed inimesed, nende tohutu positiivsus ja üleüldse kogu selle toidukoha energia. Kuid siiski kogu see kiirus, millega nad toimetavad oli esialgu veidike hirmutav. Ja muidugi see, et sa pead KÕIGI tööülesannetega toime tulema – alates kassapidajast ja kogu menüü valmistamisest kuni vetsude koristamiseni välja. Ühesõnaga kõik teevad kõike ja pole asja, millega sa seal hakkama ei peaks saama! Seega pole ma veel lõpliku otsust teinud, kas jääda või mitte … sest nüüd jõuan ma selle kohani, et sain täna veel ühe pakkumise. Nimelt enne seda, kui oma treeningpäevale jõudsin, käisin ühest restoranist läbi, kes mulle taaskord kunagi lootust oli andnud. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on, lähen ikka tagasi ja proovin ikka uuesti, nagu ma siiamaani ikka järjepidevalt püüdnud olen. Manager mäletas mind päris selgelt. Pärast mõningast vestlust ütles, et soovib mind juba kolmapäevast proovipäevale. Seal peaksin olema ettekandja, mis tegelikult on mulle palju meelepärasem ja tuttavam töö. Lubasin kohale minna. Nii ma nüüd siin siis olen, kogu päev pisut segaduses olnud, et milline koht peaks mulle kõige sobivam olema – milline võtta või jätta. Või proovida kõigis korraga hakkama saada, kuna kõik kohad on siiski part-time tööd, seega peaks andma graafikuid sobitada?! Arvatavasti jõuan ma selgusele kolmapäevaks, kui olen mõlemas kohas ära katsetanud….
Naljakas … kas tõesti pärast neid tohutuid äraütlemisi ja tule-mõne-aja-pärast-tagasi-äkki-meil-on-siis-sind-vaja on lõpuks MINU kord valida?!
Friday, July 8, 2011
Walmart
… peaaegu nagu Eesti Maxima! Igatahes võtsime üks õhtu retke jälle sinna suunas. Naljakas pood, kõike müüakse ameerikalikult hiiglaslikes kogustes ja odavalt. Ainuke erinevus Maximaga on see, et saab asju tagasi viia ja raha ka tagasi! Kuna meie rajoonis siin seda poodi pole, siis pidime taaskord bussi ja trolliga sinna suunduma. Laura on juba ammu endale sealt ratast suveks tahtnud ja mina pidin endale mingid sinised teksad uude burksikohta soetama, seega oli ilmselge, kuhu me suundume. Poes kohtusime Henriga, kes oli samuti rattajahile tulnud. Sattusime seekord kõik hindu ja koguseid nähes eriti hoogu ning soetasin endale vist kogu kuu söögi kusagil $12 eest :D Tagasi tulime kolmekesi, seitsme koti ja kahe rattaga. Seega trolli- ja bussisõit oli omaette kogemus. Mis ratastest nüüdseks saanud on?! :D Samal õhtu läksin Laura rattaga proovisõidule ja viie minuti jooksul tuli 2 korda kett maha. Nii et ta järgmine päev selle uue vastu vahetas (tundub, et uus peab hetkel isegi vapralt vastu!!!). Henri rattal läks pärast kahte päeva kumm katki, nii et ta selle samuti tagasi viis. Mina aga avastasin samal õhtul, et mu teksadel on tagumikus auk sees. Ühesõnaga, kvaliteet on igati nulline, kuid meile kui ajutistele tarbijatele, sobib suurepäraselt! :D
Head möödunud neljandat!
Põhimõtteliselt algas mu nädalavahetus juba neljapäeval. Kuna neljapäeval leidsin ma endale teise töö juurde! Kuigi ma ei julge sellele veel väga 100% kindel olla, kuna uhiuus toidukoht avatakse alles esmaspäeval ja eks näha, kuidas kõigi uute töötajate välja õpetamine neil/meil läheb. Nimelt otsustas kiirtoidurestoran Five Guys oma uude tiimi palgata 3 eesti tüdrukut! Jah just, sain sinna koos oma kahe toakaaslasega! Loodame, et saame kõik koos nüüd sinna pikemaks ajaks jäädavalt tööle.
Pühapäeval käisime Mario–Brazilian-Peol, seekorda oli tegemist BBQ’ga. Mis oli kohati päris naljakas, nende brasiillaste pidudel kohtab alati igasugu veidrat värvilist rahvast. Üks Brasiilia vanem onuke tuli näiteks mulle JiuJitsu õpetama. Mul polnud esmalt õrna aimugi, mis spordialaga tegemist ning kes ta selline üldse on. Selgus et midagi judo taolist ning onuke osutus mitmekordseks maailmameistriks. Üldiselt ma sellest väga huvitatud polnud, kuid juba varsti hakkas ta mulle nii agaralt sellest rääkima ja lõpuks veel mingeid võtteid mu peal sooritama ning siis ma ühesõnaga sellest ei pääsenud - kuulasin, vaatasin ja tegutsesin. Sõime päris meeletus koguses liha ning ajasime kõigiga juttu. Eks ikka sama vana teema – enamik ei tea Eestist mitte muhvigi! Ning siis tuleb meil vapratel jälle oma kodumaad esindada ja tutvustada! Ahjaa, ikka veel imestame, kui erinevad Eesti ja USA neiud on. Päris pööraselt kukuvad pärast paari õllet räuskama ja lärmama... ning siis hakkavad ka riided hoogsalt igas suunas lendlema. Kui asi shotideni jõuab on järjekordne kriiskamine lahti. Kuid pole hullu, kannatasime nad ikka tolerantselt ära.
Esmaspäev oli siis päris õige iseseisvuspäevake – ostsime isegi endale sümboolsed lipuvärvilised lipsukesed. Üldises tänavapildis olid juba terve nädalavahetuse enamik majad ära kaunistatud ning inimesed ennast igasugu sini-puna-valge riietusega võimalikult nähtavaks teinud, seega tahtsime endeidki pisut erilistena tunda. Kuna me olem siin endist viisi ikka alaealised, siis tähistasime seda õhtul Lauraga vaikselt kodus – sõime ära ühe vaarikakoogi, jõime ühe maitsva koksi ning mingiaeg käisime ka ilutulestikku vaatamas! Täitsa hea oli olla ning lõpuks, pärast meeleolukat nädalavahetust, jäime lihtsalt filmi taha magama…
Pisut fotojäädvustusi ka:
Thursday, June 30, 2011
Väikestviisi töökest!
Viimane nädal on meil siin totaalse job-huntingu lainel möödunud. Ning töötan nüüdseks ühes cateringi firmas, kus siis palgatakse mingi teatud hulk klienditeenindajaid ja neid saadetakse siis igale poole erinevatele üritustele abilisteks. Kuid selle tööga on paraku nii, et ma ei tea kunagi, palju ma nädalas tunde saan, kuna järgmine kord tööle pean minema jne. Lihtsalt lähen siis, kui helistatakse, et nüüd on sind vaja! Mõnikord võib sind nädalas iga päev vaja olla, teinekord ei pruugi sa terve nädal aega tööle saada. Algul mul ei olnud erilist usku sellesse töösse, kuid kui ma juba pärast reedest väikest koolitust laupäeva hommikul kõne sain, et mind oleks vaja Hiltoni hotelli serveriks, olin päris excited. Nii oli mul siis mõned tunnid aega, et kähku nõuetele vastavad riided saada, mis ma soetasin ilmselgelt Walmartist (vana hea koht, kuhu saab 90päeva jooksul ostetud asjad tagasi viia ning oma raha saab samuti tagasi). Saabusin kohale - pidime üheks õhtusöögiks lauad katma, toidu serveerima ning hiljem ära koristama. Hotell ise oli hiiglaslik ning tutvusin taaskord igast lahedate inimestega. Lisaks sai veel enne ja pärast tööd hotelli kulul süüa-juua nii palju, kui ise soovisid. Nii et kokkuvõttes jäin oma uue kogemusega väga rahule! Esmaspäeva pärastlõunal sain uue töökutse. Sellega juhtus aga üks naljakas misunderstanding. Nimelt helistas taas mu alati-heas-tujus manager, et mind oleks juba kolme tunni pärast ühte hotelli hostessiks vaja. Rääkis mulle pikalt ja laialt, kui fancy see koht on ning et mu täna õhtune kohustus on nende firmat ikka igati heast küljest esindada. Mu jaoks tähendas see jälle automaatselt uut paanikat – mida nad nüüd jälle soovivad, et ma sinna selga paneksin?! Ning siis tuli see koht, kus ta ütles, et ma peaks välja nägema kui runway model! Pobisen kõigest, et ahah kuigi mõtlesin WTF?!?! Mul siis tuleks kohale saabuda üleni mustas kleidis või seelikus ning et ma KINDLASTI kõrgeid kontsi kannaks. Esimese asjana mõtlesin, et ma olin ju kõik omad kontsad teadlikult Eestisse jätnud, et siit endale uued soetada. Nii ma siis olin valiku ees, kas jätta minemata või osta uued kingad?! Ning enne kui ma midagi lõplikult seedida jõudsin, olin ma juba managerile oma jah sõna andnud, teadmata, kuhu ma üldse kolme tunni pärast jõudma pean ning kust ma omale kingad saan. Jooksin siis kiirelt kodust poodidesse ning kokkuvõttes läks kinga-murega kiirelt, kuna olin juba ammu endale ühe paari välja valinud, mida ma endale nagunii soetada plaanisin. Kui kingadega valmis, jooksin kiirelt Starbucksi, et googeldada, kus see koht üldse asub. Jälle vedas – koht ei asunudki seekord väga kaugel ning arvestasin välja, et jõuan täitsa õigeks ajaks ning lisaks jõuan veel ennast kodus korda seada, täpselt nii nagu manager sõnad peale luges. Hotelli kohale jõudes võttis mind vastu üks prantslanna, kelle nägu vajus ikka väga pikaks ja kaameks kui mind nägi. Ning mõne aja pärast küsis mult, et kullake, kuhu sina meil nüüd siis niimoodi-nii-kaunilt minema hakkad!? Vaatasin talle otsa ja ütlesin, et teie juurde tulin, mis siis? Ning siis lõi ta üllatunud käsi kokku, et OIIOIIOIIIII - tänase eriti tagasihoidliku ürituse jaoks olen nüüd küll ennast liialt üles löönud. Mõtlesin, et mis kuradi üles löönud, panin endale ainult kontsad jalga ja seeliku selga, mis olid ju totaalselt MUST HAVE! Mõne aja pärast selgus, et mu manager olevat ürituse sisust ja tähtsusest täiesti valesti aru saanud. Kokkuvõttes ootasid nad kedagi, kes oleks madalates mustades jalatsites ja pikkades mustades pükstes ja näeks võimalikult tagasihoidlik välja. No tore, tore … nii ma siis seisin seal ja püüdsin sama naerusuiseks jääda, kui prantslanna mu vastas. Pärast paari telefonikõnet teavitas ta, et võin koju minna ning ärgu ma oma tundide pärast muretsegu, nad maksvad mulle kogu õhtu eest.
Hiljem kodus maha rahunedes ja mõnusalt Laura valmistatud õhtusööki mugides ja koos juhtumi üle naerdes, mõtlesime, et äkki tegelikult polnudki kõige hullem õhtu … järgmise korrani!
Ahjaa, pühapäeval käisin esimest korda ookeanis ära. Lained on TOHUTUD! Laenasime teiste eestlaste käest nende mini surfilauda ning proovisime ära, kuna niisama ujuda on ikka suht võimatu. Lisaks on nendes lainetes ujukad ka suht kergelt kogu aeg ära tulema. Surfamine on muidugi äge, kuigi ma veel seda täielikult ei valda. Aga plaanin selle kindlasti mõne kohaliku juhendamisel selgeks saada!
Uuest kuust suureneb ka meie korteripere kahe kuti võrra. Nimelt otsustasid teisest eestlaste pundist tüdrukud lahkuda – üks läks New Yorki ja teine tagasi koju. Ja kuna kahekesi on üsna kulukas siin korterit pidada, siis otsustasime kõik koos, et Henri ja Madis kolivad meie living roomi. Mis on kokkuvõttes üsna tore, kuna nii läheb meie kõigi üür väiksemaks ja seltsis ikka segasem!
Inimesed on siin ümber ringi muidugi niiiiiiii supper sõbralikud ja kenad. Ikka endiselt tuntakse huvi, kust me pärit oleme, kes me sellised oleme ja misasi see Eesti siis ikkagi on. Kohe tuju teeb rõõmsaks, kui sõidad bussis, astud poodi, istud Starbucksis või kõnnid tänaval ja sult küsitakse, et kuidas sul läheb ja nii sa siis avastad mõne aja pärast, et oled juba pikemat aega mõne täiesti suvalise inimesega kogu oma päevamuljed ära jaganud. Vahva!
Hiljem kodus maha rahunedes ja mõnusalt Laura valmistatud õhtusööki mugides ja koos juhtumi üle naerdes, mõtlesime, et äkki tegelikult polnudki kõige hullem õhtu … järgmise korrani!
Ahjaa, pühapäeval käisin esimest korda ookeanis ära. Lained on TOHUTUD! Laenasime teiste eestlaste käest nende mini surfilauda ning proovisime ära, kuna niisama ujuda on ikka suht võimatu. Lisaks on nendes lainetes ujukad ka suht kergelt kogu aeg ära tulema. Surfamine on muidugi äge, kuigi ma veel seda täielikult ei valda. Aga plaanin selle kindlasti mõne kohaliku juhendamisel selgeks saada!
Uuest kuust suureneb ka meie korteripere kahe kuti võrra. Nimelt otsustasid teisest eestlaste pundist tüdrukud lahkuda – üks läks New Yorki ja teine tagasi koju. Ja kuna kahekesi on üsna kulukas siin korterit pidada, siis otsustasime kõik koos, et Henri ja Madis kolivad meie living roomi. Mis on kokkuvõttes üsna tore, kuna nii läheb meie kõigi üür väiksemaks ja seltsis ikka segasem!
Inimesed on siin ümber ringi muidugi niiiiiiii supper sõbralikud ja kenad. Ikka endiselt tuntakse huvi, kust me pärit oleme, kes me sellised oleme ja misasi see Eesti siis ikkagi on. Kohe tuju teeb rõõmsaks, kui sõidad bussis, astud poodi, istud Starbucksis või kõnnid tänaval ja sult küsitakse, et kuidas sul läheb ja nii sa siis avastad mõne aja pärast, et oled juba pikemat aega mõne täiesti suvalise inimesega kogu oma päevamuljed ära jaganud. Vahva!
Saturday, June 18, 2011
Kodu, kodu, kodu!!!
Kuna mu hetkeemotsioonid on seotud ainult meie uue koduga, siis ma jagaks kiirelt neid ka teiega. Nimelt pärast ühtteist siin veedetud päeva saime me lõpuks OMA KOJU! Kohe täitsa meie oma: ilus, uus, suur ja puhas! Ja finally on lõpp kohvrite otsas elamisel ning 5 tüdrukut said kogu kohvrites oleva staffi lõpuks kappidesse paigutada. Nii mõnna! Nagu päris!
Korter on siis kolmetoaline. Me Lauraga oleme ühes toas, teised kolm tüdrukut teises toas ja kolmas tuba on siis meie living room! Asume peaaegu kohe ookeani ääres, kõigest veits jalutamist. Tegime juba ka pisut oma naabritega tutvust, kes kõik on enamasti noored, suveks tulnud Pacificut nautima. Esimese õhtu on nad veetnud meie ühisel sisehoovil pidutsedes, võimalik, et kogu meie edasised suveõhtud saavad nii crazy’d olema…elame näeme! Kogu uue kodu rõõmu juures oli topelt rõõmustav veel see, et kõik meie siinsed sõbrad-tuttavad, kes meil tekkinud on, aitasid meie kolimisele täiega kaasa. Nimelt kõik potid, pannid, nõud, padjad, tekid, linad ja palju muud hädavajalikku toodi meile lihtsalt heast südamest kohale. Ainuke asi, mis me Lauraga endale $17 eest soetasime oli täispuhutav king size madrats, mis on isegi täiega comfortable! Ning lisaks tegime oma esimese ostu toidupoes – 4l kanister piima (siin on ju kõik niiiiiii suuuuur!).
Tähistame oma esimest õhtut suuuuuuure paki Skittlesite ning paari koksiga. Tundub, et kõik hakkab vaikselt jälle paika loksuma ning California armastus üha suureneb! :) Wiiiiiiiiiii!!!
Friday, June 17, 2011
Mõned asjad juhtuvad ainult Californias...
Neljapäevane päev kohe algas kuidagi eriliselt. Kui tavaliselt ärkad üles ja mõtled, et pead jälle oma tööotsingu pärast papsima jne, siis seekord oli kuidagi teine. Esiteks peale ärkamist, tuli mulle 2 kõnet, kus kutsuti töövestlusele. Kuna mõlema koha kontorid asusid suhteliselt kaugel, siis otsustasin ühe kasuks. Kohale jõudes selgus, et ma ei saagi osasid pabereid täita, kuna mul pole ikka veel SSN numbrit (Eesti mõistes siis isikukood vms). Tegelikult tegime me selle juba kohe siia saabudes ära, kuid sellega läheb lihtsalt aega, kui see lõpuks meieni toimetatakse. Igatahes öeldi, et ma siis kindlasti tagasi tuleksin, kui oma SSN numbri kätte saan. Hea asi selle juures oli veel see, et neil on sinna palju tüdrukuid vaja, ehk et ma võiksin järgmine kord kõik oma eestlannadest kaaslased ka kaasa võtta. Tegemist on siis sellise presentatsiooni tööga, esitled erinevates poodides mingit kaupa. Taoline, mida ma ka Eestis tegin. Esmaspäeval on mul veel üks töövestlus ning paaril kohal hoiame veel silma peal. Kuid las see töö värk hetkel jääda, vajan kõigepealt SSN numbrit, küll siis asjad edasi liiguvad...kindlasti liiguvad! :)
Mingi hetk helistas mulle Laura ja teatas, et ta ei jõuagi täna oma esimesele proovipäevale, kuna pole kodukohas asuvast hotellist veel kaugemale jõudnud. Ma olin veits segaduses ja pahane, et mida ta ajab? Ei läinud oma esimesele proovipäevale ja istub kusagil hotellis? Läksin kohe kohale. Selgus, et ta oli sinna bussiraha lahti vahetama läinud ning oli lihtsalt mingite inimestega vestlema jäänud. Ja päris mitu mitu tundi. Nii ma siis jõudsin ka sinna fancy’sse ma-ei-tea-mitme-tärni hotelli. Tutvusime ja rääkisime. Selgus, et tegemist oli ühe SONY manageriga. Rääkisime talle kogu loo ära, miks me siin oleme ja mida saavutada tahame. Omakorda rääkis ta meile oma raskest lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta oma karjääri kõik ise on üles ehitanud ning kuidas ta hetkel kogu oma luksuses teatud põhjustel täiesti üksik hunt on ning oma õnne üritab leida. Asi muutus mingi hetk päris emotsionaalseks ja tundus, et kogu viimase aja pinged lihtsalt jooksevad koos pisaratega välja. Arvatavasti mõjutasid seda ka õrnad mojitod ja martinid, mida meile serveeriti. Veetsime seal päris kaua aega, kui ükshetk lahkuma hakkasime ja meile paks ümbrik pihku suruti. Me totaalselt keeldusime sellest ning küsisime, et miks ta seda teeb, see pole absoluutselt vajalik. Tema aga vastas sellepeale, et ta hindab seda, et meie kui noored tudengid nii kaugele rändasime, tahame ausalt raha teenida ja maailma näha - väärime tema väikest abi. Rääkis, kuidas ta ise on sama noor olnud, tahtnud näha, kogeda, reisida ja seigelda ning ta ei taha mitte mingit vastuteenet, vaid see teeb teda ainult õnnelikuks, kui ta saab jagada teistele midagi, mida tal endal külluses on. Kõigest palus, et kui ta kunagi Eestisse peaks tulema, siis me talle oma kodumaad tutvustaksime. Lisaks luges sõnad peale, et me oma õpingutesse, tulevasse karjääri ja töösse tõsiselt suhtuksime ning alati kõrgemale püüdleksime. Ütles, et kui me ei soovi, siis me pea ka mitte kunagi enam kohtuma, kuid andis oma visiitkaardi, et kui meil mingeid probleeme peaks tekkima, siis me ta poole ka pöörduks. Kuigi see story tundub veidike veider ning sellised asjad juhtuvad ainult filmides, siis tegemist oli tõeliselt siira ja heatahtliku mehega, kellele lihtsalt läks hinge, et me tulime oma kodust nii kaugele unistusi täitma ning peamine asi, mille üle me hetkel pead murrame on, kuidas tööd leida. Arvas, et me peaksime oma Californiat täiel rinnal nautima ning see on BULLSHIT, et me hetkel seda 100%liselt ei tee...sest me elame vaid korra ning mõned asjad lihtsalt ei pruugi enam mitte kunagi korduda! Jätsime hüvasti ning üritasime teda kuidagi läbi pisarate sõnatult tänada. Koju minnes piilusime korra ümbrikusse, kus oli kogu suve jaoks vaja minev korteriüür.
Wednesday, June 15, 2011
Elu on seiklus!
Oleme siin juba päris kaua seigelnud, kuid kirja polegi veel midagi saanud. Tegelikult mõtlesingi, et enne mingit update ei tee, kui pole veel midagi kindlat siinse kodu või töö kohta kirjutada. Kuid nüüdseks võin öelda, et saame lõpuks reedel päris enda korterisse kolida. Kolm tuba ja viis tüdrukut. Miks nii kaua läks? Tegelikult on see päris pikk ja aega nõudev protsess ja tundub, et iga aastaga on üha raskem siin korterit või tööd leida. Asi polegi selles, et kortereid ei oleks - neid on päris palju üürile anda ja isegi hinnad vägagi normaalsed, KUID meil oli pidevalt 2 takistust. Esiteks soovivad nad mingite hiiglaslike summadega credit historyt (see aasta eriti jõudsalt), mida meil kui tudengitel ilmselgelt ei ole. Teiseks ei soovi enamik omanikke kortereid alla kuue kuu välja üürida. Kohati tundus juba seis päris lootusetu, kuid lõpuks leidsime ühe korteri, mida üüritakse ka kuu kaupa välja (vägagi kena ning meile sobivas kohas) ning oma viimases hädas ja lootuses pöördusime oma sõbra Nicki juurde (see kelle juures oma esimesed neli päeva elasime) ning võtsime julguse kokku ja küsisime, kas oleks võimalik, et tema oma nimele korteri võtaks ja me maksaks üüri talle. Ja mis te arvate, mida ta ütles? Ta oli nõus! Me ei osanud teda mitte kuidagi ära tänada st. siiamaani ei oska, kuid eks me midagi toredat välja mõtleme, millega teda veel üllatada. Ei ütleks, et Eestis keegi kedagi nii heldelt oleks valmis usaldama ja aitama, kui teab teda kõigest 4 päeva. Tööga on selline asi, et siia on kokku tulnud niivõrd palju tudengeid üle kogu ilma ning enamik kohti juba ära haaratud. Igale poole, kuhu me jõuame, on peamine vastus, et nad juba palkasid siia paar iirlast suveks. Oeh. Kuid siiski, ma ei kaota veel lootust ning üritan edasi. Mõned sellised võib-olla kohad on tekkinud, kui elame näeme!
Kuid kus me siis siiamaani elanud oleme? Huvitav värk, nimelt kümne siin oldud päeva jooksul kolisime eile neljandasse kohta. Esimesed neli päeva viibisime Nicki ja Vicki juures downtownis, kellest ma ka eelnevas postituses rääkisin. Edasi kolisime me Lauraga veidike lähemale rannarajoonile, ühte poissmeeste majja – majas elas viis meest ja labrador. Naljakas koht oli, kogu maja oli mingit Jamaica ja Bob Marley staffi täis ning me ei saanudki päris täpselt aru kui tihti sealsed elanikud omadega konditsioonis olid või mitte. Aga igatahes oli meil jälle tänu couchsurfingule koht olemas, kus mõneks ajaks peatuda. Ahjaa, sealses kohas kasvasid tagaaias apelsinid, mandariinid ja sidrunid. Meie jaoks oli see muidugi totaalne eksootika – korjata hommikul otse tagaaiast apelsine, et värskelt pressitud mahla saada. Ülihea! Omanikud olid valmis lahkelt meile neid rohkemgi jagama, seega korjasime kohe ikka rohkelt neid kaasa ka. Pärast kahte seal viibitud ööd, liikusime laupäeval oma kolme reisikaaslase juurde, kes elasid otse Pacific Beachil. Sealne öömaja oli põhimõtselt nagu läbikäiguhoov. Üldse ei saanud aru, kes seal päriselt elavad ja kes niisama vahepeal läbi käisid. Mingid itaallased ööbisid seal, siis veel lisaks üks tüdruk Ohio osariigist, siis meie viiekesi ja siis veel 3 omanikku pluss veel trobikond nende sõpru, kes sealt pidevalt läbi käisid. Õhtud olid seal alati elavad: 1 omanikest mängis kitarri, teine istus trummide taha ja siis kogu meie värviline seltskond laulis kaasa. Ahjaa, laupäeva õhtul saime kokku veel kõigi eestlastega. Nimelt peale meie pundi on siin veel üks neljane eestlaste punt. Meid oli kutsutud ühele Brasiilia majapeole. Eestlased ja brasiillased veetsid üksteise seltsis lõbusalt aega ning kõigil oli tore.
Pühapäeval käisime me Lauraga La Jolla piirkonnas, mis on umbes poole tunni tee meie rajoonist. Nimelt tahtis meile üks kohalik India mees (kellega me tänaval ükspäev täiesti suvaliselt kokku saime) seda piirkonda tutvustada. Koht oli tõesti supper ilus! Kõndisime mööda rannikut, kus rannas kividel lebasid hülged, muru sees jooksid oravad ja ümber ringi olid pargid, kuhu perekonnad olid oma kaunist pühapäeva tulnud veetma. Üldiselt oli see selline rikaste rajoon, kus kõik üürivad suveks endale mõne eriti kauni vaatega korteri või õdusa majakese ja siis nad seal naudivad oma kaunist elu. Tegime päris palju pilte ka, aga kuna siin on viimasel ajal suhteliselt pilvine olnud, siis ma ei hakka hetkel neid halle pilte üles lisama. Lähme sinna varsti kindlasti tagasi!
Teisipäeval pidime oma kohast välja kolima, kuna omanikud plaanisid kusagile reisile minna. Seega tuli meil jälle uus koht otsida. Leidsime couchsurfingu abil jälle uue koha, mingi stuudio ruumi, kuhu me kõik viiekesi oleks pidanud minema. See asus umbes 17km kaugusel ning palusime kolimiseks appi oma India sõpa, kes oli lahkelt valmis 5 kohvrit + 2 inimest oma autosse mahutama ja siis kohale viima. Kohale jõudes selgus, et koht on päris ulmeline – 1 pisike suhteliselt räpane tuba pluss mingi köögiollus. Kui omanik oli oma korteri ära näidanud, küsis Merka kõvasti ja siiralt, et kus siis see meie stuudio tuba on, kus me elama hakkame? Sellepeale vaatas omanik mulle nõutult otsa ja ütles, et siin samas?! Milles probleem?! Siis vaatasime Lauraga üksteisele otsa ja mõtlesime üht ja sama asja – kuidas siit KÄHKU minema saaks. India sõpa luges vist tol hetkel täielikult meie mõtteid ning ütles, et tegelikult võime soovi korral Lauraga kuni reedeni tema juures ka viibida. Päris suur kergendus oli see, kuna tol hetkel mõtlesime küll, et ükskõik kuhu, peaasi mitte siia. Nii me siis jätsime oma kolme toakaaslase kohvrid sinna ja tulime ise ära, kuna tõesti, viikesi seal olla, oleks olnud päris ulme. Kuid sellega meie seiklused ei lõppenud. Tagasi sõites ütles meie India sõpa, et enne kui koju lähme, peab ta ühes oma usulises programmis ära käima ning et ta kutsuks meid ka hea meelega sinna kaasa. Me ei osanudki sellele kuidagi reageerida, kuid siis ta rääkis sellest pisut, ütles, et on tore ja inimesed laulavad, tantsivad ja söövad koos. Mõtlesime, et miks ka mitte, lähme proovime siis ära. Kohale jõudsime ühte ridaelamu boksi, kus meid lahkelt vastu võeti. Pilt, mis avanes oli veidike veider, keset tuba istus üks munk, kelle ümber oli trobikond inimesi pikkades rõivastes ja siis veel Indiast pärit pillimees oma mitmete riistapuudega. Meil oli päris kohatu sinna sisse sadada oma rannakleidis ja lühikestes pükstes. Aga mis seal ikka, üritasime kusagile kõige kaugemasse nurka maha istuda ja nähtamatuteks jääda. Siis tuli kõne nende usulise kuuluvuse kohta ning saime teada, et tegemist on siis Krišna austajatega. Siis alustasid nad laulmisega, mis oli pigem selline imelik joodeldamine omaette, silmad kinni ja käed taeva poole. Kui see oli umbes 20 minta kestnud, vaatas munk meile siira naeratusega otsa ja ütles, et meie, kui uued liikmed nende seas, peaksime nüüd ennast neile tutvustama ja pisut endast ka rääkima. Täpsemalt siis kuidas me Krišnani jõudisme ja palju kordi me juba templit külastanud oleme jne. Me jäime suht lollilt talle otsa vaatama ja pobisesime lihtsalt, et tulime kõigest oma sõbraga kaasa ning alles tutvume asjaga. Kõik ruumis viibivad inimesed vaatasid laia naeratusega meile otsa ja hakkasid siis pärima, kust me pärit oleme ja kas Eestis ka Krišna austajaid on. Nii me siis seal veidike seletasime ja tutvustasime ennast. Peale seda tuli taaskord kõne pealikult ja siis tõusid kõik püsti, hakkasid laulmisele lisaks veel tantsima ja juubeldama, käed ikka taeva poole. Ainult 2 eesti tüdrukut istusid liikumatult diivani nurgas ja üritasid endiselt nähtamatud olla. Kogu värk toimus veel umbes pool tundi ja siis algas taimetoitlaste ühine pühasöömaaeg. Kõik hakkasid tohutult seda sööki kiitma, mis neil seal pakkuda oli ning me mõtlesime, et wow, nüüd tuleb vist tõesti midagi tohutult erilist. Siis toodi meile mingeid erinevaid sorte riise ja kartuleid, mis olid üle kuhjatud tundmatute ja meile täiesti võõraste maitseainetega. Laurale hakkas kogu asi nii vastu, et pärast paari ampsu hakkas tal jube paha ning tahtis majast kähku välja saada, mina siiski sõin viisakusest ja kergest näljast veidike kogu värki. Kõik siis seal sõid ja nautisid oma olemist, kui lõpuks meie India sõpa tuli ja ütles, et me võime nüüd koju minna. Ära minek venis muidugi pisut pikaks, kuna kõik hakkasid meile ette lugema kuupäevi ja kellaaegasid, kuna järgmised kohtumised toimuvad ja kuna me templisse peaksime minema. Me siis noogutasime agaralt kaasa ja lahkusime mõne aja pärast. Autosse jõudes olime me nii ramp väsinud kogu päevast ja nende õhtusest usupeost, et me vajusime tagaistmele lihtsalt magama, taustaks India sõpa oma Krišna laule joodeldamas.
Tuesday, June 7, 2011
Uus algus
Tervitused San Diegost!
Kohaliku aja järgi jõudsime eile umbes kell 20.00 kohale. Lennud olid suhteliselt väsitavad, kokku 15h + siis vahepeatused. Arvan, et järjest olime üleval rohkem kui 30h. Paar äpardust käib muidugi sellise pika reisiga kaasas, nimelt pagaseid saades, oli Ave kohvril ratas alt ära ja lisaks suutis Merka veel New Yorgis meeltesegaduses oma läpaka ära kaotada. Hullu midagi ei juhtunud, mõne aja pärast avastasin, et midagi on vist puudu ning nüüd tuleks kiirelt otsima hakata. Lõpuks sain selle kenasti ikka kätte. Ahjaa, pabistasin ju tohutult ülekilode pärast ka, kuid õnneks pääsesin suht napilt sellest, et lennujaamas kõigi ees oma kohvrit oleks pidanud prügikasti tühjendama hakkama. Mulle jõuavad ka sellised asjad pisut hiljem kohale, et kogu elamist vist ei tasu igale poole kaasa tarida.
Kohaliku aja järgi jõudsime eile umbes kell 20.00 kohale. Lennud olid suhteliselt väsitavad, kokku 15h + siis vahepeatused. Arvan, et järjest olime üleval rohkem kui 30h. Paar äpardust käib muidugi sellise pika reisiga kaasas, nimelt pagaseid saades, oli Ave kohvril ratas alt ära ja lisaks suutis Merka veel New Yorgis meeltesegaduses oma läpaka ära kaotada. Hullu midagi ei juhtunud, mõne aja pärast avastasin, et midagi on vist puudu ning nüüd tuleks kiirelt otsima hakata. Lõpuks sain selle kenasti ikka kätte. Ahjaa, pabistasin ju tohutult ülekilode pärast ka, kuid õnneks pääsesin suht napilt sellest, et lennujaamas kõigi ees oma kohvrit oleks pidanud prügikasti tühjendama hakkama. Mulle jõuavad ka sellised asjad pisut hiljem kohale, et kogu elamist vist ei tasu igale poole kaasa tarida.
Natuke siis ka praegusest elust. Elame hetkel täpselt San Diego downtownis. Elamise leidsime läbi www.couchsurfing.com'i. Need, kes ei tea, siis tegemist on sellise interneti lehega, kus kokku on kogunenud kõik need inimesed, kes on valmis oma elamist mõneks ajaks jagama mõne/mõndade maailmaränduritega. Elada saad nende juures tasuta, neil on lihtsalt soov tutvuda inimestega üle maailma. Sellega on ka see oht, et sa ei saa päris 100% kindel olla, et sa päris normaalsete inimeste sekka ja normaalsesse kohta satud, kuid meil vedas sellega tõeliselt. Omanikud on väga-väga toredad ning abivalmid, korter on tõeliselt kena ning lisaks saame basseini, mullivanni, sauna ja jõuasaali kasutada. 03.06 saabusid siia juba 2 eestlast, 06.06 saabusime meie kolmekesi veel juurde. Iseenesest imelik eksole, et 5 eestlannat sajavad lihtsalt kellegi koju sisse, kuid siinse rahva jaoks on see ülimalt tore, kui maja ikka rahvast täis on. Nimelt enne meid peatus siin üks couchsurfer Norrast ning pärast meid peaksid uued tulema. Meid võeti väga rõõmsalt ja sõbralikult vastu ning meie host-couple oli eriti excited, kui meie kolmekesi veel saabusime - mida rohkem, seda uhkem!
Oma esimest hommikut alustasime sellega, et tegime endale kõik kohalikud numbrid. Samuti tutvusime downtowniga. Peale seda liikusime Lauraga Pacific Beachi, kuhu saab trammi ja bussiga, umbes 40 minta sõitu. See linnaosa on totaalset teistsugune - seal käib tõeline CA elu! Ookean, surfarid, palmid, lõputu linnamelu ja -elu, mitte selline fancy värk, kus me hetkel viibime. Mitte, et sellel midagi viga oleks, vaid see pole päris see, kuhu me jäädavalt tahaks jääda. Pacific Beach oleks täpselt meie jaoks! Sest see praegune elu ei kesta igavesti, üks hetk on vaja oma elamine ja töö leida. Seal on ka rohkem võimalusi, leidsime juba paar kuulutust, kust töötajaid soovitakse. Kohtusime ka neljast eestlasest ühega, kes kõik seal praeguseks elavad. Tutvustas meile veidike piirkond ning näitas kohti, kuhu me kindlasti proovida võiksime. Neil läks 2 nädalat aega, et normaalse hinnaga korter sinna saada. Ei tahaks mõeldagi, et meil nii kaua läheb. Alustame homsest intensiivse korteri ja töö otsinguga. Veel ei kujuta ette, kuidas läheb - loodame parimat!!! Iga uus algus on ju raske...samas kõik StudentTourlased on selle läbi pidanud elama.
Aga elu üldiselt on siin muidugi ilus, päikeseline, tore ning inimesed rohkem kui sõbralikud ja abivalmid. Piisab vaid sellest, et bussijaamas veidike meeleheitlikku nägu teed ja juba sult küsitakse, kuidas saaks sind aidata. Üritame siin ka pisut suuremat distsipliini kasvatada - enne ei mingit šoppamist, pidutsemist, päevitamist ega ookeani, kui on korter ja töö! Mis on tegelikult päris raske, kuna kõik on ikka väääääga odav ja rand mõnusalt ahvatlev. Kuid aega pole raisata ning tuleb kõige tähtsamale esialgu keskenduda! :)
Aga elu üldiselt on siin muidugi ilus, päikeseline, tore ning inimesed rohkem kui sõbralikud ja abivalmid. Piisab vaid sellest, et bussijaamas veidike meeleheitlikku nägu teed ja juba sult küsitakse, kuidas saaks sind aidata. Üritame siin ka pisut suuremat distsipliini kasvatada - enne ei mingit šoppamist, pidutsemist, päevitamist ega ookeani, kui on korter ja töö! Mis on tegelikult päris raske, kuna kõik on ikka väääääga odav ja rand mõnusalt ahvatlev. Kuid aega pole raisata ning tuleb kõige tähtsamale esialgu keskenduda! :)
Edu teile ja meile!
Merka
Saturday, June 4, 2011
Tallinn - Helsingi - Berliin - New York - San Diego
Ja juba homsest algabki meie seiklus lombi taha! Nimelt veedan oma saabuva suve Californis, täpsemalt siis San Diegos. Kogu reis toimub StudentTouri (www.studenttour.eu) kaudu ning Work and Travel tudengiprogrammi raames. Kellel täpsem huvi - uurige! :)
Ahjaa, hiljuti oli ka suvereporteris väike tutvustav klipp StudentTourist. Ning mõned, kel eriti terav silm, võivad avastada ka Merka paar-sekundit-reporterikuulsust!
Ahjaa, hiljuti oli ka suvereporteris väike tutvustav klipp StudentTourist. Ning mõned, kel eriti terav silm, võivad avastada ka Merka paar-sekundit-reporterikuulsust!
Igatahes oli mul plaanis üles kirjutada sammud, mida ma tegema pidin, et StudentTourlaseks üldse saada! Siinkohal tulid meelde mulle mu toredad kursakaaslased, kelle seast mõned juba 2012 a. Hawaii suve üle mõtisklesid. :)
18.03 - registreerisin programmi.
20.03 - maksin registreerimistasu.
23,24,25,28,29.03 - kulusid selleks, et täita dokumendid, saada erinevad allkirjad + tempel, dokumendid skaneerida ja printida, teha fotograafi juures pildid...kõik see oli USA tööloa ja viisataotluse jaoks.
28.03 - StudentTouri infotund (varem olin käinud veel kahel infotunnil + kohtunud 2 korda tüdrukutega, kes eelmisel aastal San Diegos käisid).
29.03 - sain teada, et kõik mu täidetud Spiriti (programmisponsori) dokumendid polegi sobilikud, kuna kool ei kirjutanud kuupäevadeks minu isikliku vaheaja algust (03.06), vaid ametliku vaheaja alguse (23.06), mis ilmselgelt ei sobinud mulle, kuna nii oleks automaatselt lükkunud mu tööloa algustähtaeg peaaegu kuu võrra edasi. Sain endale uue programmisponsori - Intrax. Hakkasin siis otsast peale dokumente täitma, kuna seal polnud vaja seda tobedat kuupäeva märkida.
30.03 - juhtus selline äpardus, et StudentTour saatis mind koos mu uute dokumentidega valele aadressile. Merka viis siis tähtsalt oma dokumendid kujutletavasse Tartu kontorisse. Mis aga hiljem selgus? Nad ei olnud juhatavas kirjas vana aadressi ära muutnud ning tegelikult asub kontor hoopis Tallinnas!
31.03 - läksin siis uuele katsele ja postitasin oma dokumendid Tallinna.
7.04 - sain teada, et dokumentidega on kõik lõpuks OK!
8.04 - maksin programmitasu.
13.04 - taotlesin koolist hinnetelehe.
14.04 - sain koolist inglise keelse hinnetelehe.
29.04 - sain oma SEVISE koodi + maksin väljastatava viisa eest.
30.04 - toimus StudentTouri kevadine koolitus Tallinnas. Andsin StudentTourile oma passi, hinnetelehe, spetsiaalse pildi viisa jaoks (5x5), internetis täidetud viisaankeedi triipkoodiga kinnituse ja viisalõivu tasumise kviitungi.
10.05 - USA saatkonnas viisaintervjuu.
15.05 - ostsin Helsingi - New York lennupiletid.
17.05 - sain oma USA viisa.
19.05 - ostsin New York - San Diego lennupiletid.
30.05 - tegin reisikindlustuse.
31.05 - ostsin Tallinn - Helsingi laevapiletid.
Vot siuke lugu siis!
Tuesday, May 31, 2011
Subscribe to:
Comments (Atom)