Viimased päevad on mul päris asjalikult möödunud. Nimelt sain eelmisel nädalal tööle veel ühte cateringi firmasse, kes mind juba eelneval laupäeval ja pühapäeval endale appi ootas. Meil on siin ühel suurel Sports Arena väljakul iga nädalavahetus suuuuur laat ning nii ma siis müüsin seal jääjooke ja popkorni. Päris tore töö oli, mõlemad päevad olid käed-jalad tegemist täis ning aeg läks maru kiirelt. Kuigi mul on alati totaalne hirm igasuguste kassaaparaatide ja üleüldse rahaga majandamise osas, siis kokkuvõttes polnudki väga hull - veits harjutamist ja juba võtsin ise tellimusi vastu ja meisterdasin jooke. Esimese päeva lõpuks sain oma managerilt juba kiita ka ning mainis, et sain kenasti hakkama. Praeguse seisuga olen oodatud ka järgnevatel nädalavahetustel sinna nädalavahetusteks tööle. Sain kõvasti popkorni süüa ja pärast tööpäevasid veel kuhjaga koju kaasagi. Nii et pühapäeva õhtuks oli juba endal karamelli popkorni tunne.
Siis täna käisime Ave ja Heikega oma esimsel treeningpäeval Five Guysis, mida ma ka üleeelmises postituses mainisin. Kogu toidukoha tiim on lihtsalt supper! Kogu tohutu positiivsus ja rõõmsameelsus, millega sealsed inimesed töötavad, on midagi, mida sooviks, et kõik eestlased ameeriklastelt saaksid kunagi õppida! Kõik astuvad hommikul tööle särades, naeratades ja hea tujuga, kuna neile lihtsalt meeldib see, mida nad teevad. Pärast mõningast sissejuhatavat tutvustus jaotati meid gruppidesse ning 3 korda võib arvata kuhu mina sain – CASHIER! Mõtlesin vist sada korda järjest, et jälle see jube kassaaparaat, lootsin, et saan ikka kohe burgereid meisterdama, nagu teised, aga eiii! Ning seekord ei olnud see mingi lihtne variant. Erinevad burgerid, hot dogi’d ja friikartulid ning siis veel kõik need lisad, mida nad oma burgeri vahele tahavad, sisse toksida ja seda kõike teha KIIRELT, KIIRELT, KIIRELT! Mõistagi ei toimeta ma veel nii kiirelt, kui mu kõrval olevad ameerika neiud ning oma esimeses rollimängus, kus manager mulle kapriisset klienti mängis, ma väga millegagi hiilata veel ei suutnud. Pean veel enne korralikult kogu menüü detailselt pähe õppima ja siis hakkama sellel aparaadil vaikselt orienteeruma – kus mis asub. Lõpuks seletati meile kogu burgeri valmimisprotsess ja tehnika koos valmistamisega otsast lõpuni ära. Võib-olla tundub, et mis see nüüd siis ära ei ole, vorpida mõned burgerid kokku. Kuid kuna kogu tegevus toimub tiimi tööna ja kindla süsteemina - keegi ei valmista ühtegi burgerit ise otsast lõpuni valmis, vaid üks valmistab saiad, teine pihvid, kolmas paneb lisad vahele neljas pakib jne. Ning kui keegi midagi valesti ütleb/teeb on kogu asi metsas – seega pole ükski väike eksimus lubatud. Päev lõppes sellega, et kõik said tellida endale meelepärase söögi, mille valmistas meie manageride tiim. Nii me seal siis kõik ahhetasime, kuidas kusagil 30 hiiglaslikku burgerit ja tohutul hulgal friikartuleid lihtsalt 15 mintaga meie silme ees valmisid. Kui ma kogu seda ulmelist rabelemist selle kiirtoidu ümber nägin, mõtlesin küll, et võib-olla see koht pole päris minu jaoks...kuid siiski enne, kui millestki ära ütlen, tahan veel mõned päevad proovivad ja mõelda/seedida kogu asja. Sest tegelikult, nagu ma ka mainisin, mulle tõsiselt meeldivad sealsed inimesed, nende tohutu positiivsus ja üleüldse kogu selle toidukoha energia. Kuid siiski kogu see kiirus, millega nad toimetavad oli esialgu veidike hirmutav. Ja muidugi see, et sa pead KÕIGI tööülesannetega toime tulema – alates kassapidajast ja kogu menüü valmistamisest kuni vetsude koristamiseni välja. Ühesõnaga kõik teevad kõike ja pole asja, millega sa seal hakkama ei peaks saama! Seega pole ma veel lõpliku otsust teinud, kas jääda või mitte … sest nüüd jõuan ma selle kohani, et sain täna veel ühe pakkumise. Nimelt enne seda, kui oma treeningpäevale jõudsin, käisin ühest restoranist läbi, kes mulle taaskord kunagi lootust oli andnud. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on, lähen ikka tagasi ja proovin ikka uuesti, nagu ma siiamaani ikka järjepidevalt püüdnud olen. Manager mäletas mind päris selgelt. Pärast mõningast vestlust ütles, et soovib mind juba kolmapäevast proovipäevale. Seal peaksin olema ettekandja, mis tegelikult on mulle palju meelepärasem ja tuttavam töö. Lubasin kohale minna. Nii ma nüüd siin siis olen, kogu päev pisut segaduses olnud, et milline koht peaks mulle kõige sobivam olema – milline võtta või jätta. Või proovida kõigis korraga hakkama saada, kuna kõik kohad on siiski part-time tööd, seega peaks andma graafikuid sobitada?! Arvatavasti jõuan ma selgusele kolmapäevaks, kui olen mõlemas kohas ära katsetanud….
Naljakas … kas tõesti pärast neid tohutuid äraütlemisi ja tule-mõne-aja-pärast-tagasi-äkki-meil-on-siis-sind-vaja on lõpuks MINU kord valida?!
No comments:
Post a Comment