Arvatavasti olen ma juba kõige igavama blogipidaja tiitli auga välja teeninud. :D Kuid jah, aeg läheb nii kiiresti ja kui lõpuks maha istud ja tahad oma mõningased mõtted ja tegemised vaikselt kirja panna, avastad jälle, et nädalake on juba möödunud. Jube.
Üritan nüüd täie hooga tööl käia, kuna juuni möödus ju suhteliselt leboseisundis. Otsustasin kahe töökoha kasuks – Five Guys ja Pink Noodle. Mõlemad asuvad Hillcrestis, meie rajoonist kahe bussiga umbes 40 minta tee. Tegemist on siis geide linnaosaga, mu töökaaslase sõnul kogu lääneranniku suurimaga. Nii et mu igapäevased kliendid on enamasti päris värvikad persoonid. Selline vabameelsus siin on mu jaoks päris esmakordne kogemus, Eestis naljalt neid ikka nii ei kohta. Nädalavahetusel pidasid nad kõik täies hoos melukat geiparaadi. Kuna ma ise viibisin tööl, siis ma otseselt paraadi vaatamas ei käinud, nii palju nägin kui ühest töökohast teise joostes näha sain. Oleks muidugi tahtnud kõik need veidrad kostüümid ja veel veidramad inimesed pildile jäädvustada, kuid kahjuks oli nii kiire. Loodan siis järgmise paraadi peale! Kuid see eest sain teenindada ingli tiibadega, üleni siniseks või vikerkaarevärviliseks värvitud stringides geipoisse, kes kogu linna peal ringi lippasid ja endale kusagilt paar Martiinit vahepeal soetada soovisid. Seega päris koomilised tööpäevad olid.
Natuke ka tööst. Mõlemad kohad asuvad väga lähestikku, lausa ühel tänaval. Nii et kui mul üks vahetus lõpeb, jõuan juba paari minutiga teise kohta tööle. Asukoha poolest täielik vedamine! Kuigi ma siin alguses olin FiveGuysi töötempost ja sealsest sa-pead-kõigega-hakkama-saama nõudlusest pisut hirmul, siis tuleb välja, et pärast mõningast harjutamist polegi midagi hullu, kõik on õpitav ning nüüdseks olen valmis isegi meeleldi cashieri rollis olema! Jätsingi vist selle koha esmalt alles sealsete töötajate pärast, kuna mul pole siiamaani veel üheski kohas nii lahedaid ülemusi ja töökaaslasi olnud. Vägagi kahju oleks olnud neist loobuda. Ja kokkuvõttes tuli välja, et töögi pole mitte midagi hullu, niiet lõpp hea kõik hea! Tundub, et meid kolme eestlannat suure ameeriklaste pundi keskel päris hoitakse ka. Heiket peeti juba kõige paremaks burksimeistriks ning mullegi öeldi üks õhtu, et arvatavasti saan kõigi ette antud ülesannetega ise hakkama ning seega saaks need, kes korralikult tööd ei tee ja pidevalt uimas seisundis ringi liiguvad, koju saata. Mis tähendas mulle rohkem töötunde ja ilmselgelt olin nõus. Ning kui 1 õhtu ühe manageriga vestlesime sel teemal, et varsti peavad nad osad inimesed vallandama, kuna nad palkasid alguses põhimõtselt pooled varuga, tuli välja, et me kolm selle pärast muretsema ei pea … „Everybody loves you!“ olid ta viimased sõnad! Nii armas! :)
Teine valik oli Pink Noodle, Tai restoran. Kuigi mu esialgsed teadmised Tai köögist olid suhteliselt nullilähedased, siis olen nüüdseks oma ettekandja rollis sealse köögi, söögi ja inimestega päris lähedaseks saanud. Ning enda jaoks avastanud, et kõik nende pulgatoidud on lihtsalt ülihead! Pärast nelja seal oldud päeva teatas mu ülemus, et soovib mind järgmisest kuust ka oma teise restorani vahepeal saatma hakata, kuna sealne resto on oma klientuuri poolest veel kiirem ning nii saaksin ühe vahetusega palju rohkem teenida. Eks näis, kuna kõik see eeldab, et ma oleksin juba selleks ajaks piisavalt küps ja enesekindel teenindaja ning lisaks oskaksin kõiki jooke ja kokteile ka ise meisterdada, aga see on veel hetkel mu jaoks omaette level ning nõuab aega ja kogemust. Aga siiski lahe! Igatahes üritan siin siis edasi pingutada ning kui võimaluse saan, siis augustis sealgi ennast proovile panna. Vahepeal on ainult jube kahju mõelda, et suvi on ju nii lühike ja juba varsti tuleb kõige sellega, millega ma praegu tegelen hüvasti jätta. Kuid enne tuleb kogu oma suvest maksimum võtta!
Peatse kohutmiseni!
Merka
No comments:
Post a Comment