Viimane nädal on meil siin totaalse job-huntingu lainel möödunud. Ning töötan nüüdseks ühes cateringi firmas, kus siis palgatakse mingi teatud hulk klienditeenindajaid ja neid saadetakse siis igale poole erinevatele üritustele abilisteks. Kuid selle tööga on paraku nii, et ma ei tea kunagi, palju ma nädalas tunde saan, kuna järgmine kord tööle pean minema jne. Lihtsalt lähen siis, kui helistatakse, et nüüd on sind vaja! Mõnikord võib sind nädalas iga päev vaja olla, teinekord ei pruugi sa terve nädal aega tööle saada. Algul mul ei olnud erilist usku sellesse töösse, kuid kui ma juba pärast reedest väikest koolitust laupäeva hommikul kõne sain, et mind oleks vaja Hiltoni hotelli serveriks, olin päris excited. Nii oli mul siis mõned tunnid aega, et kähku nõuetele vastavad riided saada, mis ma soetasin ilmselgelt Walmartist (vana hea koht, kuhu saab 90päeva jooksul ostetud asjad tagasi viia ning oma raha saab samuti tagasi). Saabusin kohale - pidime üheks õhtusöögiks lauad katma, toidu serveerima ning hiljem ära koristama. Hotell ise oli hiiglaslik ning tutvusin taaskord igast lahedate inimestega. Lisaks sai veel enne ja pärast tööd hotelli kulul süüa-juua nii palju, kui ise soovisid. Nii et kokkuvõttes jäin oma uue kogemusega väga rahule! Esmaspäeva pärastlõunal sain uue töökutse. Sellega juhtus aga üks naljakas misunderstanding. Nimelt helistas taas mu alati-heas-tujus manager, et mind oleks juba kolme tunni pärast ühte hotelli hostessiks vaja. Rääkis mulle pikalt ja laialt, kui fancy see koht on ning et mu täna õhtune kohustus on nende firmat ikka igati heast küljest esindada. Mu jaoks tähendas see jälle automaatselt uut paanikat – mida nad nüüd jälle soovivad, et ma sinna selga paneksin?! Ning siis tuli see koht, kus ta ütles, et ma peaks välja nägema kui runway model! Pobisen kõigest, et ahah kuigi mõtlesin WTF?!?! Mul siis tuleks kohale saabuda üleni mustas kleidis või seelikus ning et ma KINDLASTI kõrgeid kontsi kannaks. Esimese asjana mõtlesin, et ma olin ju kõik omad kontsad teadlikult Eestisse jätnud, et siit endale uued soetada. Nii ma siis olin valiku ees, kas jätta minemata või osta uued kingad?! Ning enne kui ma midagi lõplikult seedida jõudsin, olin ma juba managerile oma jah sõna andnud, teadmata, kuhu ma üldse kolme tunni pärast jõudma pean ning kust ma omale kingad saan. Jooksin siis kiirelt kodust poodidesse ning kokkuvõttes läks kinga-murega kiirelt, kuna olin juba ammu endale ühe paari välja valinud, mida ma endale nagunii soetada plaanisin. Kui kingadega valmis, jooksin kiirelt Starbucksi, et googeldada, kus see koht üldse asub. Jälle vedas – koht ei asunudki seekord väga kaugel ning arvestasin välja, et jõuan täitsa õigeks ajaks ning lisaks jõuan veel ennast kodus korda seada, täpselt nii nagu manager sõnad peale luges. Hotelli kohale jõudes võttis mind vastu üks prantslanna, kelle nägu vajus ikka väga pikaks ja kaameks kui mind nägi. Ning mõne aja pärast küsis mult, et kullake, kuhu sina meil nüüd siis niimoodi-nii-kaunilt minema hakkad!? Vaatasin talle otsa ja ütlesin, et teie juurde tulin, mis siis? Ning siis lõi ta üllatunud käsi kokku, et OIIOIIOIIIII - tänase eriti tagasihoidliku ürituse jaoks olen nüüd küll ennast liialt üles löönud. Mõtlesin, et mis kuradi üles löönud, panin endale ainult kontsad jalga ja seeliku selga, mis olid ju totaalselt MUST HAVE! Mõne aja pärast selgus, et mu manager olevat ürituse sisust ja tähtsusest täiesti valesti aru saanud. Kokkuvõttes ootasid nad kedagi, kes oleks madalates mustades jalatsites ja pikkades mustades pükstes ja näeks võimalikult tagasihoidlik välja. No tore, tore … nii ma siis seisin seal ja püüdsin sama naerusuiseks jääda, kui prantslanna mu vastas. Pärast paari telefonikõnet teavitas ta, et võin koju minna ning ärgu ma oma tundide pärast muretsegu, nad maksvad mulle kogu õhtu eest.
Hiljem kodus maha rahunedes ja mõnusalt Laura valmistatud õhtusööki mugides ja koos juhtumi üle naerdes, mõtlesime, et äkki tegelikult polnudki kõige hullem õhtu … järgmise korrani!
Ahjaa, pühapäeval käisin esimest korda ookeanis ära. Lained on TOHUTUD! Laenasime teiste eestlaste käest nende mini surfilauda ning proovisime ära, kuna niisama ujuda on ikka suht võimatu. Lisaks on nendes lainetes ujukad ka suht kergelt kogu aeg ära tulema. Surfamine on muidugi äge, kuigi ma veel seda täielikult ei valda. Aga plaanin selle kindlasti mõne kohaliku juhendamisel selgeks saada!
Uuest kuust suureneb ka meie korteripere kahe kuti võrra. Nimelt otsustasid teisest eestlaste pundist tüdrukud lahkuda – üks läks New Yorki ja teine tagasi koju. Ja kuna kahekesi on üsna kulukas siin korterit pidada, siis otsustasime kõik koos, et Henri ja Madis kolivad meie living roomi. Mis on kokkuvõttes üsna tore, kuna nii läheb meie kõigi üür väiksemaks ja seltsis ikka segasem!
Inimesed on siin ümber ringi muidugi niiiiiiii supper sõbralikud ja kenad. Ikka endiselt tuntakse huvi, kust me pärit oleme, kes me sellised oleme ja misasi see Eesti siis ikkagi on. Kohe tuju teeb rõõmsaks, kui sõidad bussis, astud poodi, istud Starbucksis või kõnnid tänaval ja sult küsitakse, et kuidas sul läheb ja nii sa siis avastad mõne aja pärast, et oled juba pikemat aega mõne täiesti suvalise inimesega kogu oma päevamuljed ära jaganud. Vahva!
No comments:
Post a Comment