Arvatavasti olen ma juba kõige igavama blogipidaja tiitli auga välja teeninud. :D Kuid jah, aeg läheb nii kiiresti ja kui lõpuks maha istud ja tahad oma mõningased mõtted ja tegemised vaikselt kirja panna, avastad jälle, et nädalake on juba möödunud. Jube.
Üritan nüüd täie hooga tööl käia, kuna juuni möödus ju suhteliselt leboseisundis. Otsustasin kahe töökoha kasuks – Five Guys ja Pink Noodle. Mõlemad asuvad Hillcrestis, meie rajoonist kahe bussiga umbes 40 minta tee. Tegemist on siis geide linnaosaga, mu töökaaslase sõnul kogu lääneranniku suurimaga. Nii et mu igapäevased kliendid on enamasti päris värvikad persoonid. Selline vabameelsus siin on mu jaoks päris esmakordne kogemus, Eestis naljalt neid ikka nii ei kohta. Nädalavahetusel pidasid nad kõik täies hoos melukat geiparaadi. Kuna ma ise viibisin tööl, siis ma otseselt paraadi vaatamas ei käinud, nii palju nägin kui ühest töökohast teise joostes näha sain. Oleks muidugi tahtnud kõik need veidrad kostüümid ja veel veidramad inimesed pildile jäädvustada, kuid kahjuks oli nii kiire. Loodan siis järgmise paraadi peale! Kuid see eest sain teenindada ingli tiibadega, üleni siniseks või vikerkaarevärviliseks värvitud stringides geipoisse, kes kogu linna peal ringi lippasid ja endale kusagilt paar Martiinit vahepeal soetada soovisid. Seega päris koomilised tööpäevad olid.
Natuke ka tööst. Mõlemad kohad asuvad väga lähestikku, lausa ühel tänaval. Nii et kui mul üks vahetus lõpeb, jõuan juba paari minutiga teise kohta tööle. Asukoha poolest täielik vedamine! Kuigi ma siin alguses olin FiveGuysi töötempost ja sealsest sa-pead-kõigega-hakkama-saama nõudlusest pisut hirmul, siis tuleb välja, et pärast mõningast harjutamist polegi midagi hullu, kõik on õpitav ning nüüdseks olen valmis isegi meeleldi cashieri rollis olema! Jätsingi vist selle koha esmalt alles sealsete töötajate pärast, kuna mul pole siiamaani veel üheski kohas nii lahedaid ülemusi ja töökaaslasi olnud. Vägagi kahju oleks olnud neist loobuda. Ja kokkuvõttes tuli välja, et töögi pole mitte midagi hullu, niiet lõpp hea kõik hea! Tundub, et meid kolme eestlannat suure ameeriklaste pundi keskel päris hoitakse ka. Heiket peeti juba kõige paremaks burksimeistriks ning mullegi öeldi üks õhtu, et arvatavasti saan kõigi ette antud ülesannetega ise hakkama ning seega saaks need, kes korralikult tööd ei tee ja pidevalt uimas seisundis ringi liiguvad, koju saata. Mis tähendas mulle rohkem töötunde ja ilmselgelt olin nõus. Ning kui 1 õhtu ühe manageriga vestlesime sel teemal, et varsti peavad nad osad inimesed vallandama, kuna nad palkasid alguses põhimõtselt pooled varuga, tuli välja, et me kolm selle pärast muretsema ei pea … „Everybody loves you!“ olid ta viimased sõnad! Nii armas! :)
Teine valik oli Pink Noodle, Tai restoran. Kuigi mu esialgsed teadmised Tai köögist olid suhteliselt nullilähedased, siis olen nüüdseks oma ettekandja rollis sealse köögi, söögi ja inimestega päris lähedaseks saanud. Ning enda jaoks avastanud, et kõik nende pulgatoidud on lihtsalt ülihead! Pärast nelja seal oldud päeva teatas mu ülemus, et soovib mind järgmisest kuust ka oma teise restorani vahepeal saatma hakata, kuna sealne resto on oma klientuuri poolest veel kiirem ning nii saaksin ühe vahetusega palju rohkem teenida. Eks näis, kuna kõik see eeldab, et ma oleksin juba selleks ajaks piisavalt küps ja enesekindel teenindaja ning lisaks oskaksin kõiki jooke ja kokteile ka ise meisterdada, aga see on veel hetkel mu jaoks omaette level ning nõuab aega ja kogemust. Aga siiski lahe! Igatahes üritan siin siis edasi pingutada ning kui võimaluse saan, siis augustis sealgi ennast proovile panna. Vahepeal on ainult jube kahju mõelda, et suvi on ju nii lühike ja juba varsti tuleb kõige sellega, millega ma praegu tegelen hüvasti jätta. Kuid enne tuleb kogu oma suvest maksimum võtta!
Peatse kohutmiseni!
Merka
Wednesday, July 20, 2011
Tuesday, July 12, 2011
4 tööd 1 pea
Viimased päevad on mul päris asjalikult möödunud. Nimelt sain eelmisel nädalal tööle veel ühte cateringi firmasse, kes mind juba eelneval laupäeval ja pühapäeval endale appi ootas. Meil on siin ühel suurel Sports Arena väljakul iga nädalavahetus suuuuur laat ning nii ma siis müüsin seal jääjooke ja popkorni. Päris tore töö oli, mõlemad päevad olid käed-jalad tegemist täis ning aeg läks maru kiirelt. Kuigi mul on alati totaalne hirm igasuguste kassaaparaatide ja üleüldse rahaga majandamise osas, siis kokkuvõttes polnudki väga hull - veits harjutamist ja juba võtsin ise tellimusi vastu ja meisterdasin jooke. Esimese päeva lõpuks sain oma managerilt juba kiita ka ning mainis, et sain kenasti hakkama. Praeguse seisuga olen oodatud ka järgnevatel nädalavahetustel sinna nädalavahetusteks tööle. Sain kõvasti popkorni süüa ja pärast tööpäevasid veel kuhjaga koju kaasagi. Nii et pühapäeva õhtuks oli juba endal karamelli popkorni tunne.
Siis täna käisime Ave ja Heikega oma esimsel treeningpäeval Five Guysis, mida ma ka üleeelmises postituses mainisin. Kogu toidukoha tiim on lihtsalt supper! Kogu tohutu positiivsus ja rõõmsameelsus, millega sealsed inimesed töötavad, on midagi, mida sooviks, et kõik eestlased ameeriklastelt saaksid kunagi õppida! Kõik astuvad hommikul tööle särades, naeratades ja hea tujuga, kuna neile lihtsalt meeldib see, mida nad teevad. Pärast mõningast sissejuhatavat tutvustus jaotati meid gruppidesse ning 3 korda võib arvata kuhu mina sain – CASHIER! Mõtlesin vist sada korda järjest, et jälle see jube kassaaparaat, lootsin, et saan ikka kohe burgereid meisterdama, nagu teised, aga eiii! Ning seekord ei olnud see mingi lihtne variant. Erinevad burgerid, hot dogi’d ja friikartulid ning siis veel kõik need lisad, mida nad oma burgeri vahele tahavad, sisse toksida ja seda kõike teha KIIRELT, KIIRELT, KIIRELT! Mõistagi ei toimeta ma veel nii kiirelt, kui mu kõrval olevad ameerika neiud ning oma esimeses rollimängus, kus manager mulle kapriisset klienti mängis, ma väga millegagi hiilata veel ei suutnud. Pean veel enne korralikult kogu menüü detailselt pähe õppima ja siis hakkama sellel aparaadil vaikselt orienteeruma – kus mis asub. Lõpuks seletati meile kogu burgeri valmimisprotsess ja tehnika koos valmistamisega otsast lõpuni ära. Võib-olla tundub, et mis see nüüd siis ära ei ole, vorpida mõned burgerid kokku. Kuid kuna kogu tegevus toimub tiimi tööna ja kindla süsteemina - keegi ei valmista ühtegi burgerit ise otsast lõpuni valmis, vaid üks valmistab saiad, teine pihvid, kolmas paneb lisad vahele neljas pakib jne. Ning kui keegi midagi valesti ütleb/teeb on kogu asi metsas – seega pole ükski väike eksimus lubatud. Päev lõppes sellega, et kõik said tellida endale meelepärase söögi, mille valmistas meie manageride tiim. Nii me seal siis kõik ahhetasime, kuidas kusagil 30 hiiglaslikku burgerit ja tohutul hulgal friikartuleid lihtsalt 15 mintaga meie silme ees valmisid. Kui ma kogu seda ulmelist rabelemist selle kiirtoidu ümber nägin, mõtlesin küll, et võib-olla see koht pole päris minu jaoks...kuid siiski enne, kui millestki ära ütlen, tahan veel mõned päevad proovivad ja mõelda/seedida kogu asja. Sest tegelikult, nagu ma ka mainisin, mulle tõsiselt meeldivad sealsed inimesed, nende tohutu positiivsus ja üleüldse kogu selle toidukoha energia. Kuid siiski kogu see kiirus, millega nad toimetavad oli esialgu veidike hirmutav. Ja muidugi see, et sa pead KÕIGI tööülesannetega toime tulema – alates kassapidajast ja kogu menüü valmistamisest kuni vetsude koristamiseni välja. Ühesõnaga kõik teevad kõike ja pole asja, millega sa seal hakkama ei peaks saama! Seega pole ma veel lõpliku otsust teinud, kas jääda või mitte … sest nüüd jõuan ma selle kohani, et sain täna veel ühe pakkumise. Nimelt enne seda, kui oma treeningpäevale jõudsin, käisin ühest restoranist läbi, kes mulle taaskord kunagi lootust oli andnud. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on, lähen ikka tagasi ja proovin ikka uuesti, nagu ma siiamaani ikka järjepidevalt püüdnud olen. Manager mäletas mind päris selgelt. Pärast mõningast vestlust ütles, et soovib mind juba kolmapäevast proovipäevale. Seal peaksin olema ettekandja, mis tegelikult on mulle palju meelepärasem ja tuttavam töö. Lubasin kohale minna. Nii ma nüüd siin siis olen, kogu päev pisut segaduses olnud, et milline koht peaks mulle kõige sobivam olema – milline võtta või jätta. Või proovida kõigis korraga hakkama saada, kuna kõik kohad on siiski part-time tööd, seega peaks andma graafikuid sobitada?! Arvatavasti jõuan ma selgusele kolmapäevaks, kui olen mõlemas kohas ära katsetanud….
Naljakas … kas tõesti pärast neid tohutuid äraütlemisi ja tule-mõne-aja-pärast-tagasi-äkki-meil-on-siis-sind-vaja on lõpuks MINU kord valida?!
Siis täna käisime Ave ja Heikega oma esimsel treeningpäeval Five Guysis, mida ma ka üleeelmises postituses mainisin. Kogu toidukoha tiim on lihtsalt supper! Kogu tohutu positiivsus ja rõõmsameelsus, millega sealsed inimesed töötavad, on midagi, mida sooviks, et kõik eestlased ameeriklastelt saaksid kunagi õppida! Kõik astuvad hommikul tööle särades, naeratades ja hea tujuga, kuna neile lihtsalt meeldib see, mida nad teevad. Pärast mõningast sissejuhatavat tutvustus jaotati meid gruppidesse ning 3 korda võib arvata kuhu mina sain – CASHIER! Mõtlesin vist sada korda järjest, et jälle see jube kassaaparaat, lootsin, et saan ikka kohe burgereid meisterdama, nagu teised, aga eiii! Ning seekord ei olnud see mingi lihtne variant. Erinevad burgerid, hot dogi’d ja friikartulid ning siis veel kõik need lisad, mida nad oma burgeri vahele tahavad, sisse toksida ja seda kõike teha KIIRELT, KIIRELT, KIIRELT! Mõistagi ei toimeta ma veel nii kiirelt, kui mu kõrval olevad ameerika neiud ning oma esimeses rollimängus, kus manager mulle kapriisset klienti mängis, ma väga millegagi hiilata veel ei suutnud. Pean veel enne korralikult kogu menüü detailselt pähe õppima ja siis hakkama sellel aparaadil vaikselt orienteeruma – kus mis asub. Lõpuks seletati meile kogu burgeri valmimisprotsess ja tehnika koos valmistamisega otsast lõpuni ära. Võib-olla tundub, et mis see nüüd siis ära ei ole, vorpida mõned burgerid kokku. Kuid kuna kogu tegevus toimub tiimi tööna ja kindla süsteemina - keegi ei valmista ühtegi burgerit ise otsast lõpuni valmis, vaid üks valmistab saiad, teine pihvid, kolmas paneb lisad vahele neljas pakib jne. Ning kui keegi midagi valesti ütleb/teeb on kogu asi metsas – seega pole ükski väike eksimus lubatud. Päev lõppes sellega, et kõik said tellida endale meelepärase söögi, mille valmistas meie manageride tiim. Nii me seal siis kõik ahhetasime, kuidas kusagil 30 hiiglaslikku burgerit ja tohutul hulgal friikartuleid lihtsalt 15 mintaga meie silme ees valmisid. Kui ma kogu seda ulmelist rabelemist selle kiirtoidu ümber nägin, mõtlesin küll, et võib-olla see koht pole päris minu jaoks...kuid siiski enne, kui millestki ära ütlen, tahan veel mõned päevad proovivad ja mõelda/seedida kogu asja. Sest tegelikult, nagu ma ka mainisin, mulle tõsiselt meeldivad sealsed inimesed, nende tohutu positiivsus ja üleüldse kogu selle toidukoha energia. Kuid siiski kogu see kiirus, millega nad toimetavad oli esialgu veidike hirmutav. Ja muidugi see, et sa pead KÕIGI tööülesannetega toime tulema – alates kassapidajast ja kogu menüü valmistamisest kuni vetsude koristamiseni välja. Ühesõnaga kõik teevad kõike ja pole asja, millega sa seal hakkama ei peaks saama! Seega pole ma veel lõpliku otsust teinud, kas jääda või mitte … sest nüüd jõuan ma selle kohani, et sain täna veel ühe pakkumise. Nimelt enne seda, kui oma treeningpäevale jõudsin, käisin ühest restoranist läbi, kes mulle taaskord kunagi lootust oli andnud. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on, lähen ikka tagasi ja proovin ikka uuesti, nagu ma siiamaani ikka järjepidevalt püüdnud olen. Manager mäletas mind päris selgelt. Pärast mõningast vestlust ütles, et soovib mind juba kolmapäevast proovipäevale. Seal peaksin olema ettekandja, mis tegelikult on mulle palju meelepärasem ja tuttavam töö. Lubasin kohale minna. Nii ma nüüd siin siis olen, kogu päev pisut segaduses olnud, et milline koht peaks mulle kõige sobivam olema – milline võtta või jätta. Või proovida kõigis korraga hakkama saada, kuna kõik kohad on siiski part-time tööd, seega peaks andma graafikuid sobitada?! Arvatavasti jõuan ma selgusele kolmapäevaks, kui olen mõlemas kohas ära katsetanud….
Naljakas … kas tõesti pärast neid tohutuid äraütlemisi ja tule-mõne-aja-pärast-tagasi-äkki-meil-on-siis-sind-vaja on lõpuks MINU kord valida?!
Friday, July 8, 2011
Walmart
… peaaegu nagu Eesti Maxima! Igatahes võtsime üks õhtu retke jälle sinna suunas. Naljakas pood, kõike müüakse ameerikalikult hiiglaslikes kogustes ja odavalt. Ainuke erinevus Maximaga on see, et saab asju tagasi viia ja raha ka tagasi! Kuna meie rajoonis siin seda poodi pole, siis pidime taaskord bussi ja trolliga sinna suunduma. Laura on juba ammu endale sealt ratast suveks tahtnud ja mina pidin endale mingid sinised teksad uude burksikohta soetama, seega oli ilmselge, kuhu me suundume. Poes kohtusime Henriga, kes oli samuti rattajahile tulnud. Sattusime seekord kõik hindu ja koguseid nähes eriti hoogu ning soetasin endale vist kogu kuu söögi kusagil $12 eest :D Tagasi tulime kolmekesi, seitsme koti ja kahe rattaga. Seega trolli- ja bussisõit oli omaette kogemus. Mis ratastest nüüdseks saanud on?! :D Samal õhtu läksin Laura rattaga proovisõidule ja viie minuti jooksul tuli 2 korda kett maha. Nii et ta järgmine päev selle uue vastu vahetas (tundub, et uus peab hetkel isegi vapralt vastu!!!). Henri rattal läks pärast kahte päeva kumm katki, nii et ta selle samuti tagasi viis. Mina aga avastasin samal õhtul, et mu teksadel on tagumikus auk sees. Ühesõnaga, kvaliteet on igati nulline, kuid meile kui ajutistele tarbijatele, sobib suurepäraselt! :D
Head möödunud neljandat!
Põhimõtteliselt algas mu nädalavahetus juba neljapäeval. Kuna neljapäeval leidsin ma endale teise töö juurde! Kuigi ma ei julge sellele veel väga 100% kindel olla, kuna uhiuus toidukoht avatakse alles esmaspäeval ja eks näha, kuidas kõigi uute töötajate välja õpetamine neil/meil läheb. Nimelt otsustas kiirtoidurestoran Five Guys oma uude tiimi palgata 3 eesti tüdrukut! Jah just, sain sinna koos oma kahe toakaaslasega! Loodame, et saame kõik koos nüüd sinna pikemaks ajaks jäädavalt tööle.
Pühapäeval käisime Mario–Brazilian-Peol, seekorda oli tegemist BBQ’ga. Mis oli kohati päris naljakas, nende brasiillaste pidudel kohtab alati igasugu veidrat värvilist rahvast. Üks Brasiilia vanem onuke tuli näiteks mulle JiuJitsu õpetama. Mul polnud esmalt õrna aimugi, mis spordialaga tegemist ning kes ta selline üldse on. Selgus et midagi judo taolist ning onuke osutus mitmekordseks maailmameistriks. Üldiselt ma sellest väga huvitatud polnud, kuid juba varsti hakkas ta mulle nii agaralt sellest rääkima ja lõpuks veel mingeid võtteid mu peal sooritama ning siis ma ühesõnaga sellest ei pääsenud - kuulasin, vaatasin ja tegutsesin. Sõime päris meeletus koguses liha ning ajasime kõigiga juttu. Eks ikka sama vana teema – enamik ei tea Eestist mitte muhvigi! Ning siis tuleb meil vapratel jälle oma kodumaad esindada ja tutvustada! Ahjaa, ikka veel imestame, kui erinevad Eesti ja USA neiud on. Päris pööraselt kukuvad pärast paari õllet räuskama ja lärmama... ning siis hakkavad ka riided hoogsalt igas suunas lendlema. Kui asi shotideni jõuab on järjekordne kriiskamine lahti. Kuid pole hullu, kannatasime nad ikka tolerantselt ära.
Esmaspäev oli siis päris õige iseseisvuspäevake – ostsime isegi endale sümboolsed lipuvärvilised lipsukesed. Üldises tänavapildis olid juba terve nädalavahetuse enamik majad ära kaunistatud ning inimesed ennast igasugu sini-puna-valge riietusega võimalikult nähtavaks teinud, seega tahtsime endeidki pisut erilistena tunda. Kuna me olem siin endist viisi ikka alaealised, siis tähistasime seda õhtul Lauraga vaikselt kodus – sõime ära ühe vaarikakoogi, jõime ühe maitsva koksi ning mingiaeg käisime ka ilutulestikku vaatamas! Täitsa hea oli olla ning lõpuks, pärast meeleolukat nädalavahetust, jäime lihtsalt filmi taha magama…
Pisut fotojäädvustusi ka:
Subscribe to:
Comments (Atom)