Elu on seiklus!

Oleme siin juba päris kaua seigelnud, kuid kirja polegi veel midagi saanud. Tegelikult mõtlesingi, et enne mingit update ei tee, kui pole veel midagi kindlat siinse kodu või töö kohta kirjutada. Kuid nüüdseks võin öelda, et saame lõpuks reedel päris enda korterisse kolida. Kolm tuba ja viis tüdrukut. Miks nii kaua läks? Tegelikult on see päris pikk ja aega nõudev protsess ja tundub, et iga aastaga on üha raskem siin korterit või tööd leida. Asi polegi selles, et kortereid ei oleks -  neid on päris palju üürile anda ja isegi hinnad vägagi normaalsed, KUID meil oli pidevalt 2 takistust. Esiteks soovivad nad mingite hiiglaslike summadega credit historyt (see aasta eriti jõudsalt), mida meil kui tudengitel ilmselgelt ei ole. Teiseks ei soovi enamik omanikke kortereid alla kuue kuu välja üürida. Kohati tundus juba seis päris lootusetu, kuid lõpuks leidsime ühe korteri, mida üüritakse ka kuu kaupa välja (vägagi kena ning meile sobivas kohas) ning oma viimases hädas ja lootuses pöördusime oma sõbra Nicki juurde (see kelle juures oma esimesed neli päeva elasime) ning võtsime julguse kokku ja küsisime, kas oleks võimalik, et tema oma nimele korteri võtaks ja me maksaks üüri talle. Ja mis te arvate, mida ta ütles? Ta oli nõus! Me ei osanud teda mitte kuidagi ära tänada st. siiamaani ei oska, kuid eks me midagi toredat välja mõtleme, millega teda veel üllatada. Ei ütleks, et Eestis keegi kedagi nii heldelt oleks valmis usaldama ja aitama, kui teab teda kõigest 4 päeva. Tööga on selline asi, et siia on kokku tulnud niivõrd palju tudengeid üle kogu ilma ning enamik kohti juba ära haaratud. Igale poole, kuhu me jõuame, on peamine vastus, et nad juba palkasid siia paar iirlast suveks. Oeh. Kuid siiski, ma ei kaota veel lootust ning üritan edasi. Mõned sellised võib-olla kohad on tekkinud, kui elame näeme!

Kuid kus me siis siiamaani elanud oleme? Huvitav värk, nimelt kümne siin oldud päeva jooksul kolisime eile neljandasse kohta. Esimesed neli päeva viibisime Nicki ja Vicki juures downtownis, kellest ma ka eelnevas postituses rääkisin. Edasi kolisime me Lauraga veidike lähemale rannarajoonile, ühte poissmeeste majja – majas elas viis meest ja labrador. Naljakas koht oli, kogu maja oli mingit Jamaica ja Bob Marley staffi täis ning me ei saanudki päris täpselt aru kui tihti sealsed elanikud omadega konditsioonis olid või mitte. Aga igatahes oli meil jälle tänu couchsurfingule koht olemas, kus mõneks ajaks peatuda. Ahjaa, sealses kohas kasvasid tagaaias apelsinid, mandariinid ja sidrunid. Meie jaoks oli see muidugi totaalne eksootika – korjata hommikul otse tagaaiast apelsine, et värskelt pressitud mahla saada. Ülihea! Omanikud olid valmis lahkelt meile neid rohkemgi jagama, seega korjasime kohe ikka rohkelt neid kaasa ka. Pärast kahte seal viibitud ööd, liikusime laupäeval oma kolme reisikaaslase juurde, kes elasid otse Pacific Beachil. Sealne öömaja oli põhimõtselt nagu läbikäiguhoov. Üldse ei saanud aru, kes seal päriselt elavad ja kes niisama vahepeal läbi käisid. Mingid itaallased ööbisid seal, siis veel lisaks üks tüdruk Ohio osariigist, siis meie viiekesi ja siis veel 3 omanikku pluss veel trobikond nende sõpru, kes sealt pidevalt läbi käisid. Õhtud olid seal alati elavad: 1 omanikest mängis kitarri, teine istus trummide taha ja siis kogu meie värviline seltskond laulis kaasa. Ahjaa, laupäeva õhtul saime kokku veel kõigi eestlastega. Nimelt peale meie pundi on siin veel üks neljane eestlaste punt. Meid oli kutsutud ühele Brasiilia majapeole. Eestlased ja brasiillased veetsid üksteise seltsis  lõbusalt aega ning kõigil oli tore.

Pühapäeval käisime me Lauraga La Jolla piirkonnas, mis on umbes poole tunni tee meie rajoonist. Nimelt tahtis meile üks kohalik India mees (kellega me tänaval ükspäev täiesti suvaliselt kokku saime) seda piirkonda tutvustada. Koht oli tõesti supper ilus! Kõndisime mööda rannikut, kus rannas kividel lebasid hülged, muru sees jooksid oravad ja ümber ringi olid pargid, kuhu perekonnad olid oma kaunist pühapäeva tulnud veetma. Üldiselt oli see selline rikaste rajoon, kus kõik üürivad suveks endale mõne eriti kauni vaatega korteri või õdusa majakese ja siis nad seal naudivad oma kaunist elu. Tegime päris palju pilte ka, aga kuna siin on viimasel ajal suhteliselt pilvine olnud, siis ma ei hakka hetkel neid halle pilte üles lisama. Lähme sinna varsti kindlasti tagasi!

Teisipäeval pidime oma kohast välja kolima, kuna omanikud plaanisid kusagile reisile minna. Seega tuli meil jälle uus koht otsida. Leidsime couchsurfingu abil jälle uue koha, mingi stuudio ruumi, kuhu me kõik viiekesi oleks pidanud minema. See asus umbes 17km kaugusel ning palusime kolimiseks appi oma India sõpa, kes oli lahkelt valmis 5 kohvrit + 2 inimest oma autosse mahutama ja siis kohale viima. Kohale jõudes selgus, et koht on päris ulmeline – 1 pisike suhteliselt räpane tuba pluss mingi köögiollus. Kui omanik oli oma korteri ära näidanud, küsis Merka kõvasti ja siiralt, et kus siis see meie stuudio tuba on, kus me elama hakkame? Sellepeale vaatas omanik mulle nõutult otsa ja ütles, et siin samas?! Milles probleem?!  Siis vaatasime Lauraga üksteisele otsa ja mõtlesime üht ja sama asja – kuidas siit KÄHKU minema saaks. India sõpa luges vist tol hetkel täielikult meie mõtteid ning ütles, et tegelikult võime soovi korral Lauraga kuni reedeni tema juures ka viibida. Päris suur kergendus oli see, kuna tol hetkel mõtlesime küll, et ükskõik kuhu, peaasi mitte siia. Nii me siis jätsime oma kolme toakaaslase kohvrid sinna ja tulime ise ära, kuna tõesti, viikesi seal olla, oleks olnud päris ulme. Kuid sellega meie seiklused ei lõppenud. Tagasi sõites ütles meie India sõpa, et enne kui koju lähme, peab ta ühes oma usulises programmis ära käima ning et ta kutsuks meid ka hea meelega sinna kaasa. Me ei osanudki sellele kuidagi reageerida, kuid siis ta rääkis sellest pisut, ütles, et on tore ja inimesed laulavad, tantsivad ja söövad koos. Mõtlesime, et miks ka mitte, lähme proovime siis ära. Kohale jõudsime ühte ridaelamu boksi, kus meid lahkelt vastu võeti. Pilt, mis avanes oli veidike veider, keset tuba istus üks munk, kelle ümber oli trobikond inimesi pikkades rõivastes ja siis veel Indiast pärit pillimees oma mitmete riistapuudega. Meil oli päris kohatu sinna sisse sadada oma rannakleidis ja lühikestes pükstes. Aga mis seal ikka, üritasime kusagile kõige kaugemasse nurka maha istuda ja nähtamatuteks jääda. Siis tuli kõne nende usulise kuuluvuse kohta ning saime teada, et tegemist on siis Krišna austajatega. Siis alustasid nad laulmisega, mis oli pigem selline imelik joodeldamine omaette, silmad kinni ja käed taeva poole. Kui see oli umbes 20 minta kestnud, vaatas munk meile siira naeratusega otsa ja ütles, et meie, kui uued liikmed nende seas, peaksime nüüd ennast neile tutvustama ja pisut endast ka rääkima. Täpsemalt siis kuidas me Krišnani jõudisme ja palju kordi me juba templit külastanud oleme jne. Me jäime suht lollilt talle otsa vaatama ja pobisesime lihtsalt, et tulime kõigest oma sõbraga kaasa ning alles tutvume asjaga. Kõik ruumis viibivad inimesed vaatasid laia naeratusega meile otsa ja hakkasid siis pärima, kust me pärit oleme ja kas Eestis ka Krišna austajaid on. Nii me siis seal veidike seletasime ja tutvustasime ennast. Peale seda tuli taaskord kõne pealikult ja siis tõusid kõik püsti, hakkasid laulmisele lisaks veel tantsima ja juubeldama, käed ikka taeva poole. Ainult 2 eesti tüdrukut istusid liikumatult diivani nurgas ja üritasid endiselt nähtamatud olla. Kogu värk toimus veel umbes pool tundi ja siis algas taimetoitlaste ühine pühasöömaaeg. Kõik hakkasid tohutult seda sööki kiitma, mis neil seal pakkuda oli ning me mõtlesime, et wow, nüüd tuleb vist tõesti midagi tohutult erilist. Siis toodi meile mingeid erinevaid sorte riise ja kartuleid, mis olid üle kuhjatud tundmatute ja meile täiesti võõraste maitseainetega. Laurale hakkas kogu asi nii vastu, et pärast paari ampsu hakkas tal jube paha ning tahtis majast kähku välja saada, mina siiski sõin viisakusest ja kergest näljast veidike kogu värki. Kõik siis seal sõid ja nautisid oma olemist, kui lõpuks meie India sõpa tuli ja ütles, et me võime nüüd koju minna. Ära minek venis muidugi pisut pikaks, kuna kõik hakkasid meile ette lugema kuupäevi ja kellaaegasid, kuna järgmised kohtumised toimuvad ja kuna me templisse peaksime minema. Me siis noogutasime agaralt kaasa ja lahkusime mõne aja pärast. Autosse jõudes olime me nii ramp väsinud kogu päevast ja nende õhtusest usupeost, et me vajusime tagaistmele lihtsalt magama, taustaks India sõpa oma Krišna laule joodeldamas.