Neljapäevane päev kohe algas kuidagi eriliselt. Kui tavaliselt ärkad üles ja mõtled, et pead jälle oma tööotsingu pärast papsima jne, siis seekord oli kuidagi teine. Esiteks peale ärkamist, tuli mulle 2 kõnet, kus kutsuti töövestlusele. Kuna mõlema koha kontorid asusid suhteliselt kaugel, siis otsustasin ühe kasuks. Kohale jõudes selgus, et ma ei saagi osasid pabereid täita, kuna mul pole ikka veel SSN numbrit (Eesti mõistes siis isikukood vms). Tegelikult tegime me selle juba kohe siia saabudes ära, kuid sellega läheb lihtsalt aega, kui see lõpuks meieni toimetatakse. Igatahes öeldi, et ma siis kindlasti tagasi tuleksin, kui oma SSN numbri kätte saan. Hea asi selle juures oli veel see, et neil on sinna palju tüdrukuid vaja, ehk et ma võiksin järgmine kord kõik oma eestlannadest kaaslased ka kaasa võtta. Tegemist on siis sellise presentatsiooni tööga, esitled erinevates poodides mingit kaupa. Taoline, mida ma ka Eestis tegin. Esmaspäeval on mul veel üks töövestlus ning paaril kohal hoiame veel silma peal. Kuid las see töö värk hetkel jääda, vajan kõigepealt SSN numbrit, küll siis asjad edasi liiguvad...kindlasti liiguvad! :)
Mingi hetk helistas mulle Laura ja teatas, et ta ei jõuagi täna oma esimesele proovipäevale, kuna pole kodukohas asuvast hotellist veel kaugemale jõudnud. Ma olin veits segaduses ja pahane, et mida ta ajab? Ei läinud oma esimesele proovipäevale ja istub kusagil hotellis? Läksin kohe kohale. Selgus, et ta oli sinna bussiraha lahti vahetama läinud ning oli lihtsalt mingite inimestega vestlema jäänud. Ja päris mitu mitu tundi. Nii ma siis jõudsin ka sinna fancy’sse ma-ei-tea-mitme-tärni hotelli. Tutvusime ja rääkisime. Selgus, et tegemist oli ühe SONY manageriga. Rääkisime talle kogu loo ära, miks me siin oleme ja mida saavutada tahame. Omakorda rääkis ta meile oma raskest lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta oma karjääri kõik ise on üles ehitanud ning kuidas ta hetkel kogu oma luksuses teatud põhjustel täiesti üksik hunt on ning oma õnne üritab leida. Asi muutus mingi hetk päris emotsionaalseks ja tundus, et kogu viimase aja pinged lihtsalt jooksevad koos pisaratega välja. Arvatavasti mõjutasid seda ka õrnad mojitod ja martinid, mida meile serveeriti. Veetsime seal päris kaua aega, kui ükshetk lahkuma hakkasime ja meile paks ümbrik pihku suruti. Me totaalselt keeldusime sellest ning küsisime, et miks ta seda teeb, see pole absoluutselt vajalik. Tema aga vastas sellepeale, et ta hindab seda, et meie kui noored tudengid nii kaugele rändasime, tahame ausalt raha teenida ja maailma näha - väärime tema väikest abi. Rääkis, kuidas ta ise on sama noor olnud, tahtnud näha, kogeda, reisida ja seigelda ning ta ei taha mitte mingit vastuteenet, vaid see teeb teda ainult õnnelikuks, kui ta saab jagada teistele midagi, mida tal endal külluses on. Kõigest palus, et kui ta kunagi Eestisse peaks tulema, siis me talle oma kodumaad tutvustaksime. Lisaks luges sõnad peale, et me oma õpingutesse, tulevasse karjääri ja töösse tõsiselt suhtuksime ning alati kõrgemale püüdleksime. Ütles, et kui me ei soovi, siis me pea ka mitte kunagi enam kohtuma, kuid andis oma visiitkaardi, et kui meil mingeid probleeme peaks tekkima, siis me ta poole ka pöörduks. Kuigi see story tundub veidike veider ning sellised asjad juhtuvad ainult filmides, siis tegemist oli tõeliselt siira ja heatahtliku mehega, kellele lihtsalt läks hinge, et me tulime oma kodust nii kaugele unistusi täitma ning peamine asi, mille üle me hetkel pead murrame on, kuidas tööd leida. Arvas, et me peaksime oma Californiat täiel rinnal nautima ning see on BULLSHIT, et me hetkel seda 100%liselt ei tee...sest me elame vaid korra ning mõned asjad lihtsalt ei pruugi enam mitte kunagi korduda! Jätsime hüvasti ning üritasime teda kuidagi läbi pisarate sõnatult tänada. Koju minnes piilusime korra ümbrikusse, kus oli kogu suve jaoks vaja minev korteriüür.
peaaegu :D:D
ReplyDelete